/nginx/o/2016/12/25/6203727t1h8bcb.jpg)
/nginx/o/2012/07/12/1211862t1h3839.jpg)
Kas kardad ämblikke või kinniseid ruume? Sulle ei meeldi avalikult esineda ja sa väldid ühistransporti? Kõik need hirmud jagunevad erinevatesse kategooriatesse.
Millised on foobiate kolm põhitüüpi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoog Ene Raudla ütleb, et foobiad jagunevad kolme põhitüüpi: lihtfoobia, sotsiaalne foobia ja agorafoobia.
«Lihtfoobia piirdub üheainsa kardetava objekti või olukorraga (ämblikud, kõrgus, maod, vere nägemine). Lihtfoobia all kannatavaid inimesi nende foobia igapäevaselt üldjuhul ei sega, kui nad just ei viibi foobiat tekitavas olukorras,» selgitab Raudla.
Sotsiaalfoobiad on aga keerulisemad, sest inimesed keskenduvad hirmule sündmuste ees, mida ei saa jälgida. Näiteks negatiivsed hinnangud, kriitika ja tõrjutus teiste inimeste poolt. Sotsiaalfoobiad võivad kõige enam esineda näiteks avalikult kõnelemise, söömise või kirjutamise puhul.
Raudla selgitab: «Sotsiaalfoobia erineb lihtfoobiast selle poolest, et sotsiaalfoobiate puhul tekivad masendust tekitavad mõtted, mis on sageli seotud jälgimishirmuga või kartusega negatiivsete hinnangute ees. Lapsed on kriitika suhtes eriti tundlikud.»
Agorafoobia korral esineb ärevus ja hirm näiteks suletud ruumi (juuksur, kauplus, teater, kino), ühistranspordi ja kodust kaugel viibimise ees. «Agorafoobia all kannatajad tunnevad end tavaliselt turvaliselt kodus ja on seda kartlikumad, mida kaugemale nad kindlast kohast lähevad. Neil võib esineda ka paanika või hirm kaotada kontroll oma tegude üle, minestada või kokku kukkuda, kui neil pole võimalik pääseda,» selgitab Raudla.
Kuidas erinevad foobiad tekivad?
Lihtfoobiad kujunevad välja tavaliselt lapsepõlvehirmudest, sotsiaalfoobiad saavad kõige tavalisemal juhul alguse noorukiea lõpu poole.
Agorafoobia on aga sageli seotud paanikahooga. «Paanikahoog väljendub intensiivses kartuses või ähvardava õnnetuse tunnetamises ja on seotud füüsiliste aistingutega: südamepekslemine, pearinglus, iiveldus. Paljudel paanikahoo kannatajatel lisandub paanikahoogude tagajärjel ka hirm avalike kohtade ees ja neid hakatakse vältima,» selgitab Raudla.
Paanikahoog avaldub sageli ootamatult ja tekib ilma nähtava põhjuseta. Selle kogemise ajal tunneb inimene hirmu ja katakestab kõikvõimalikud tegevused ning lahkub situatsioonist kiirustades või lausa põgenedes. Paanikahoogudele lisandub tihti püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees, mis hoiab üleval hoogude vahepelaset ärevust. Paanikahoogudele võib lisanduda agorafoobia ehk hirm olukordade ees, kust lahkumine võib olla raske või piinlikust tekitav või abi pole käepärast.