Psühholoog: hirm on õpitud emotsioon, mida on võimalik unustada

Foto: SCANPIX

Miks me kardame mõnd eset, olukorda või tegevust niivõrd palju, et see hirm on halvav, sellest võib tekkida paanika ning see hakkab igapäevast elu segama? Millest võivad tekkida foobiad ja kuidas foobia ning tavalise hirmutunde vahel vahet teha?

Kliiniline psühholoog Ene Raudla selgitab: «Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti või olukorra ees, mis tegelikult ei ole ohtlik. Sellise hirmu tagajärjeks on tugev soov vältida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi inimesed saavad sageli aru, et see ei ole mõistuspärane.»

Ta lisab, et ohutus olukorras võib inimene olla suuteline oma hirmusid kõrvale tõrjuma, kuid kardetuga silmitsi seistes usub ta siiski, et on tõelises hädaohus.

Raudla sõnul on keeruline määratleda foobiate esinemissagedust, sest normaalsete hirmude ja foobiate vahele pole võimalik kindlat piiri tõmmata.

«Paljud foobiate all kannatavad inimesed vaikivad need maha,» ütleb Raudla. «Kergekujulisemaid foobiaid esineb üsna palju. Lihtfoobiaid – kardetakse üht kindlat objekti või olukorda – võib rohkem esineda väikelastel, kuid kuuendaks eluaastaks enamik hirmudest kaob.»

Foobiate põhjust on raske välja selgitada. Eksperdid peavad neid õpitud hirmudeks, mis omandatakse otseselt või kaudselt teiste hirmu jälgides. Näiteks võib koer mänguhoos last hammustada ning sellest tekib lapsel hirm koerte ees. Seetõttu hakkab ta tulevikus koeri vältima.

«Lapsed õpivad hirmu oma vanemate käitumise pealt. Kui laps näeb, et ema hüppab hiirt nähes lauale, siis saab laps teadmise, et hiir on väga hirmus ja seda peab kartma. Hirm koguneb aegamööda, korduvate kogemuste kaudu. Kui inimese stressitase on kõrge ja sel ajal kogeb ta hirmureaktsiooni, siis võib selle kinnistumine olla väga kiire,» ütleb Raudla.

Foobiatest on võimalik vabaneda

Inimene, kes kannatab mõne foobia all, reageerib hirmule nii, et probleem säilib ja võib tekitada uusi probleeme. Võib juhtuda, et inimene hakkab ohtu ette ootama, sest tema sees on mõtlemismuster, mis kunagi hirmutunde tekitas. Foobia all kannataja on justkui nõiaringi sattunud.

Ravi otsimise kohta ütleb Raudla, et inimesed pöörduvad abi saamiseks psühholoogi või psühhiaatri juurde tavaliselt siis, kui see hakkab nende elu tõsiselt segama. Näiteks ei julgeta enam kodust välja minna, välditakse rahvarohkeid kohti, kinniseid ruume või muid hirmu tekitavaid situatsioone.

Hea uudis on see, et foobiatest on võimalik vabaneda, kuid see protsess on pikk ja keeruline. «Foobiate ravi on kompleksne. Olenevalt foobia raskusastmest ja selle esinemise kestvusest on ravi võimalused erinevad. Parima tulemuse annab medikamentoosne ravi koos psühhoteraapiaga. Kognitiivne käitumisteraapia aitab inimestel oma hirmudega toime tulla ja neid ise juhtima hakata,» sõnab Raudla.

Psühholoog lisab, et hirmuga on vaja õppida koos elama. Oluline on teadvustada selle tekkepõhjuseid ja seda säilitada aitavad mõtlemis- või käitusmismustrid. Kui hirm on õpitud emotsioon, siis on võimalik õpitut ka unustada ja selle asemel tõhusamaid kohanemisreaktsioone omandada.

Tähtis on endale teadvustada, et foobia saab alguse meie mõtetest ning me ei allu oma mõtetele, vaid mõtted alluvad meile.