Tallinna perekeskus: sagedamini lahkuvad kodust lapsed, kelle vanemad on muuga hõivatud

Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal avaldas Õhtuleht loo, kus 3-aastase tüdruku ema polnud lapse kodust kadumist mitme tunni jooksul tähele pannud, sest veetis väidetavalt aega sotsiaalvõrgustikus. Tallinna perekeskuse sotsiaaltöötaja-koordinaator Tuuli Mõistlik ütleb, et laste kodust lahkumine on reeglina sügavamal asetsevate murede sümptomiks.

«Kui laps on kodust sellisel moel lahkunud, tuleb alati küsida: mis on juhtunud? Mis on muutunud viimasel ajal? Mida lapse jaoks selline kodust lahkumine tähendab? Kas laps põgeneb millegi eest või otsib midagi, mida tal kodus pole? Mida see vanemate jaoks tähendab?» selgitab Mõistlik.

Ta lisab, et tõusvat või langevat trendi laste kodust ärajooksmise puhul pole otseselt täheldatud, sest taoliseid juhtumeid on esinenud nii riskiperede kui ka suhteprobleemidega perede seas, kuid võib öelda, et nn hulkuvate laste arv on viimase kahe aastakümne jooksul suurenenud.

«Hulkumise all pean silmas vaba aja veetmist ilma vanematepoolse suunamiseta ja neile teadmata viisil. Kui lapse kodust lahkumist vaatleme pigem konkreetse pere murede tunnusena, siis süstemaatiline järelvalveta ajaveetmine on vaadeldav juba laiema ühiskondliku probleemina,» ütleb Mõistlik.

Ta selgitab, et vastavalt sellele peaksid toimima ka ühiskonnatöö tegijate (nt sotsiaaltöötajate) sekkumised erinevatel tasanditel. «Kui esimesel juhul annavad tulemuse perekeskne sotsiaaltöö ja/või perenõustamine, siis teisel juhul tuleb vaadata ka seda, kuidas kogukonnas/ühiskonnas tervikuna on laste vabaajategevused korraldatud ning kas loodud võimalused vastavad kogukonna liikmete vajadustele,» lisab Mõistlik.

Lapsed veedavad palju aega üksinda

Tuuli Mõistliku sõnul on Tallinna perekeskusel kogemus, et osades peredes on lapsed suure osa koolivälisest ajast omapead, kuna vanemad, tihti üksikvanemad, on tööga hõivatud ning huvitegevuste jaoks ei jätku piisavalt ressursse.

Ta selgitab, et taoline olukord on muuhulgas seotud ka viimaste aastakümnete muutustega ühiskonnas. Kas või seegi asjaolu, et erinevatel põhjustel on vanavanemad, kelle juurde «vanasti» laps koolivaheajal saadeti, tänapäeval tööturul nii kaua kui vähegi võimalik ega osale enam endisel määral lapselaste elus. Juhtub ka seda, et mõni laps ei sobitu alati huviringide kollektiivi ja nii leiavad nad endale ümbruskonnast sarnaseid kaaslasi, kellega koos aega veeta.

Laste kodust lahkumise peale ütleb Mõistlik, et reeglina on selleks kaks põhjust: laps põgeneb millegi eest või läheb mingil põhjusel midagi või kedagi otsima. «Ühes «tavalises» perekonnas ei tule laps selle peale, et omapäi kodust lahkuda, sest niipea, kui ta jõuab sinna ikka, et ta saaks ise kodu ukse märkamatult avada, saab ta vanematelt ka teadmise, et nii lihtsalt ei tehta ja pealegi puudub tal selleks igasugune vajadus. Laps võtab omaks vanemate arusaamad ja nii võibki kirjeldada «normaalset» eakohast arengut,» selgitab ta.

Kui selline asi – kodust põgenemine – on juhtunud, tuleb mõelda, mis on sellise juhtumise põhjuseks. Mõistliku hinnangul ei eksisteeri otsest seost pere majandusliku olukorra ning lapse kodust ärajooksmise vahel. Tema sõnul lahkuvad sagedamini kodudest lapsed, kelle vanemad on väga hõivatud millegi muuga.

«Kui ema, kes toimetab sotsiaalvõrgustikus, ei märka lapse kadumist, võib arvata, et ilmselt oli ta sellel ajal emotsionaalselt nii hõivatud isiklike suhetega tegelemisega, et lapse jaoks ei jätkunud üldse tähelepanu. Samasugune olukord võib tekkida ka ilma sotsiaalvõrgustikuta,» ütleb Mõistlik.

Vanemate omavahelised probleemid jätavad lapsed tähelepanust ilma

Riskipereks peetakse sotsiaaltöö vallas ka sellist perekonda, kus vanemate suhteprobleemid on pikema aja jooksul väga intensiivsed ning vanematel ei jagu emotsionaalseid ressursse oma laste jaoks. Koos tähelepanuga jäävad need lapsed ilma turvalisest lähedussuhtest, sest nende vanematel on jõudu tagada neile vaid «hooldusmiinimum»: toit, riided, magamisase.

Mõistlik lisab: «Taolise totaalse hõivatuse, mille tulemuseks on emotsionaalses isolatsioonis elav laps, võib tekitada ka alkohol, narkootikumid, vaimse tervise probleemid vanematel, töönarkomaania jms. Sellisel juhul läheb laps otsima mujalt seda, mida talle koduses miljöös ei jagu: lähedust, seltskonda, tähelepanu. Suuremad lapsed leiavad seda eakaaslaste, poiss- või tüdruksõbra, kahjuks sageli ka väga halva motivatsiooniga täiskasvanu käest.»

Sellest võibki tuleneda lapse põgenemine: kodune olukord on muutunud nii väljakannatamatuks, et tänav tundub turvalisem kui kodu. Selle põhjuseks on perevägivald. Mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne vägivald.

Miks põgenetakse asenduskodust?

Asenduskodust, rehabilitatsiooni- ja turvakeskusest põgenemise põhjused on Mõistliku arvates veidi teistsugused. «Võimalik, et laps tunneb ennast vastutavana oma bioloogiliste vanemate käekäigu eest, igatseb nende järgi ka siis kui nad on teda eelnevalt hooletusse jätnud või haiget teinud ning lahkub selleks, et neid leida,» selgitab ta.

Võimalik ka, et laps pole harjunud uue elukorraldusega. Kuivõrd inimese jaoks on normaalne see, millega ta on harjunud, on kohanemine eelnevast väga erinevates tingimustes lapse jaoks raske ja ta kogeb uusi nõudmisi (ühiskonna vaatenurgast täiesti tavalisi ja elementaarseid nõudmisi) vägivallana enda suhtes.

Selliselt vaadeldes on mõistetav, miks soovib laps põgeneda tagasi sinna, kust ta tuli ja jätkata vanaviisi: ta ei oska uutmoodi, tal puudub sellise elu kogemus, see kõik on tema jaoks hirmutav, ta vajab abi ja aega uutes tingimustes kohanemiseks.

Ennetustöö kohta ütleb Mõistlik, et selle eelduseks on professionaalne sotsiaalpoliitika. «Laiemas mõttes kõikide sotsiaalsete probleemidega tegelemine. Osana sellest peaksid olema kõikidel omavalitsustel abinõud riskiperede aitamiseks, et oleks võimalik jõuda appi hädasolevatele peredele võimalikult vara ning vältida seeläbi olukorra halvenemist,» selgitab ta oma seisukohta.

Mõistlik lisab, et tegelikult saab paljusid peresid aidata ja juhul kui ei saa, tuleb leida lastele uus, turvaline ja nende arengut toetav kodu. «Kõikidel omavalitsustel peaks olema võimalik suunata oma peresid psühholoogilise abi juurde,» ütleb ta. «Need elementaarsed võimalused peaksid meie ühiskonna konteksti arvestades olema kindlasti tasuta ja kättesaadavad ka transpordi mõttes.»