Perearst: Eesti rahvas on ära unustanud, mida tähendab tõsistesse haigustesse suremine

Vaktsineerimine aitab. Foto: Liis Treimann

Merekivi perearstikeskuse perearst Iris Koort märkis laste vaktsineerimisest loobumise tendentsi kommenteerides, et Eesti rahvas on ära unustanud, mida tähendab tõsistesse haigustesse suremine. Paraku võib nii mõnigi lastenakkus osutuda eluohtlikuks mitte ainult vaktsineerimata imikule, vaid ka vaktsineerimata täiskasvanule.
 

Tänane Postimees kirjutas, et terviseameti andmetel vähenes 2011. aastal üheaastaste laste seas vaktsineeritus difteeria, teetanuse, läkaköha, B-viirushepatiidi, leetrite, mumpsi, punetiste, Haemophilus influenzae tüüp B kui ka lastehalvatuse puhul ning kukkus allapoole Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitusi.

Koorti sõnul kardavad lapsevanemad sageli vaktsiinide kõrvaltoimeid, ehkki need hirmud peaksid olema eelmisesse sajandisse jäänud. «Praegusel ajal Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on ikkagi kõik turvalised, põhjalikult uuritud ja testitud. Tõsiseid kõrvaltoimeid - ja nende hulka ei saa lugeda esimesel vaktsineerimisjärgsel päeval esinevat süstekoha punetust või väikest palavikureaktsiooni - me tänapäeval ei näe. Haiguse põdemine on aga kordades ohtlikum vaktsiini võimalikest kõrvaltoimetest.»

Nii on vaktsineerimata jätmine perearsti sõnul väga ohtlik. Ta tõi näite, et Euroopas on praegu palju leetrikoldeid - üksikjuhtumid hakkavad pihta sellest, et kuskil maailmas tekib kogukond, kes end ei vaktsineeri. Piisab ühe haigestunu reisimisest teise riiki, et seal tekiks uus haiguspuhang.

Suured rahvakogunemised, kaasa arvatud spordiüritused, mida sel suvel on Euroopas mitmeid, soodustavad aga haiguste levikut. Leetripuhanguid on viimasel ajal esinenud näiteks Itaalias, Iirimaal ja Prantsusmaal. Nii et haigestumiseks ei ole sugugi vaja sõita arengumaadesse.

Täiskasvanud inimese jaoks, kes on leetrite vastu vaktsineerimata ja pole seda haigust läbi põdenud - neid on Eestis palju, sest lapsi hakati vaktsineerima alles 1990ndate algul -, tähendavad leetrid aga potentsiaalset surmatõbe. «Sarnaselt tuulerõugetele kulgevad leetrid täiskasvanutel palju raskekujulisemalt kui lapseeas ning tüsistusi, nagu näiteks entsefaliit ehk ajupõletik, on oluliselt rohkem.» selgitas Koort.

Läkaköhaga on arsti sõnul aga vastupidi - täiskasvanud põevad seda sageli kergekujuliselt, mistõttu haigus võib jääda diagnoosimata. Imikule on läkaköha aga väga raske haigus. «Arvestades seda, et läkaköha teeb praegu comeback’i nii Eestis kui kogu Euroopas, on vaktsineerimata jätmine järjest ohtlikum nii lapsele endale, ümbritsevatele kui ka vanematele,» lisas ta.

Samuti märkis Koort, et üks oluline deviis tänapäeval võiks ja peaks olema «Vaktsineerides ennast, kaitsed endast nõrgemat». Nimelt soovitatakse praegu kogu maailmas läkaköha vastu vaktsineerida ka vastsündinu täiskasvanud pereliikmeid - seda nimetatakse kookonstrateegiaks.

«Teatavasti manustatakse esimene vaktsiinidoos 3-kuuselt, mõnikord vaktsineerimine objektiivsetel põhjustel hilineb ning seni on imik haiguse vastu kaitsmata,» selgitas arst.

Leetrid ei ole tavaline «täpihaigus»

Koort nentis, et Eesti rahvas on kahjuks ära unustanud, mida tähendavad tõsised haigused ja nendesse suremine.

«Rahva mälu on paraku lühike. Meie vanaemad ehk mäletavad veel II maailmasõja ajal Eestis möllanud difteeriat, mis viis hauda perede kaupa lapsi. Mul endal on selgelt meeles 1988. kevadel meie kursuse arstitudengite hulgas tekkinud leetriepideemia, põdejateks olid noored terved 24-aastased inimesed, kellest pea kõik vajasid haiglaravi, osa koguni intensiivravi. Leetrid ei ole tavaline «täpihaigus» - põeme läbi ja korras.»

Koort märkis, et kui vaktsiinvälditavad haigused hakkavad levima, siis kõige rohkem kannatavad need, keda ei tohigi mingil põhjusel vaktsineerida - näiteks väikesed vähihaiged lapsed, immuunpuudulikud või need, kellel on mingil muul põhjusel tõsised vastunäidustused vaktsineerimiseks.

«Aga selle peale ju ei mõtle see ökoema, kes tahab oma last kaitsta väidetavalt ohtliku vaktsiini eest.» Eriti kurb on perearsti sõnul see, kui vaktsineerimisse suhtuvad leigelt meedikud ise, kes tegelikult peaksid valdama infot maailmas toimuva kohta.

Koorti sõnul on vaktsineerimiseks küll vastunäidustusi, kuid neid esineb harva. Selleks võib olla näiteks allergia vaktsiinikomponentidele, ebaselge krampidega kulgev haigus (seni, kuni pole teada, miks imikul on krambisündroom, ei tohi teha vaktsineerida), kõrge palavikuga kulgev infektsioon või raskekujuline üldreaktsioon esimese vaktsiinidoosi peale.

«Aga neid on haruharva. Olles peaaegu 25 aastat arst olnud, olen oma praktikas kohanud vaid ühte tõsist kõrvaltoimet täisrakulisest läkaköhavaktsiinist. Tänapäeval on Eestis kasutusel atsellulaarne läkaköhavaktsiin, millel on oluliselt vähem kõrvaltoimeid,» märkis ta.