/nginx/o/2012/07/04/1199076t1h71a5.jpg)
Ajalooraamatud austavad loomingulisi geeniusi ja edastavad fakte nende leiutiste ning tööde kohta. Harva juhtume lugema nende varjatud külgedest või imelikest harjumustest.
Veidraid fakte loominguliste geeniuste kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psychology Today vahendab vähetuntud fakte maailmakuulsate leiutajate, kirjanike, kunstnike ja ajalooliste innovaatorite kohta.
Albert Einstein oli tuntud naistemees, mille tulemusel võõrandus füüsik oma naisest. Päevavalgele on ilmunud «leping», mille kohaselt jätkaksid Einstein ja tema abikaasa ühe katuse all elamist teatud tingimustel. Tingimuste all olid märgitud punktid, mille kohaselt pidi naine «veenduma, et mehe riided ja pesu oleks heas korras», «tooma mehele kolm korda päevas süüa tema töötuppa» ja «lõpetama mehega rääkimise, kui viimane seda palub». Naine oli tingimustega nõus.
Ludwig van Beethoven oli oma kaasaegsete seas kuulus enama poolest kui ainult oma imelise heliloominguga. Tal oli ebameeldiv iseloom ja tihti tõmbus ta oma teenijaskonnast ning sõpradest eemale. Tal oli raskusi teenijate tööl hoidmisega, sest tihti juhtus, et Beethoven viskas neid mõne esemega või süüdistas neid varastamises. Tema tuttavate sõnul oli suurkuju kandnud pidevalt pesemata riideid, mis võis selgitada seda, miks ta kunagi ei abiellunud.
Leonardo da Vinci oli veider segu perfektsionistist ja asjade edasi lükkajast. Tihti nägi ta tundide viisi vaeva mõne miniatuurse detaili kallal, jättes töö suuremad asjad puutumata. Et end võimalikult töökana hoida, tegi da Vinci ööpäeva jooksul mitu lühikest uinakut. Ta ei maganud päevas kokku rohkem kui kaks tundi.
Charles Dickens oli imelik kuju. Tema kirjutuslaud pidi alati paiknema nii, et kirjanik oleks näoga põhja suunas. Ka magades veendus kirjanik, et tema pea oleks suunatud põhja ja jalad lõunasse. Dickensile meeldis aega veeta surnukuuris, kus ta jälgis, kuidas inimesed töötasid saabuvate laipade kallal.
Johann Wolfgang von Goethe hoidis oma kirjutuslaua sahtlis riknenud õunu, sest ta väitis, et pole võimeline kirjutama ilma halvaks läinud õunte lõhnata.