/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)
/nginx/o/2012/06/29/1190046t1hcd07.jpg)
Vikerkaarekuninganna, kuulutas moepiibel Vogue pärast seda, kui oli jälginud aasta jooksul äsja troonijuubelit tähistanud Inglise kuninganna Elizabeth II rõivavalikuid.
Briti elegantsi musternäide
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinine, roheline, kollane, roosa, lilla, punane, oranž – ükski vikerkaarevärv pole kuninganna Elizabeth II-le (86) võõras, raporteerib Vogue. Enim tabas ajakirja vaatlejasilm monarhi läinud aastal kandmas sinist, natuke vähem rohelist, lillemustreid, fuksiaroosat, lillat ja kreemi.
Ka kollast, punast ja oranži leidus tema värvikaardil sõrmkübaratäis, kuid sünges mustas või sordiinses beežis näitas kuninganna end vaid mõnel üksikul korral.
Ka muu meedia, olgu või telekanal CNN, nimetab kuus kümnendit troonil püsinud vanadaami värvide kuningannaks. Sest pastelseid ja kirkaid värve, eriti sinist, rohelist ja lillat, on ta alati armastanud, kujundades just värvidest ja nende toon toonis sobitamisest omamoodi firmamärgi – kõik tema esinduskomplektid kübarast kleidi, jaki ja mantlini on enamasti sätitud hoolega ühte koloriiti. Üksnes mugavad madala kontsaga kingad ja väike käekott püsivad peaaegu et muutumatult mustad.
Rahvamassid armastavad
Moekunstnik Anu Samarüütel-Long, kes jagab elu Tallinna ja Londoni vahel, ütleb, et talle teeb pisut naljagi, et samal ajal kui kõik Inglise moeajakirjad ja maitsegurud propageerivad enamjaolt näiliselt lohakat stiili ja peavad toon toonis riietust või ka kotti-kingi pigem halvaks või mittesoovitatavaks, ei heida kuningannale seda vana kooli arusaama elegantsist keegi ette.
«Kõik vaatavad teda heldinult ja hardunud imetlusega. Ta on masside seas armastatud karakter, ei seda kõiguta miski,» tõdeb moekunstnik.
Kübarakunstnik Marge Iilane, kes Inglismaal kuninganna ühe kübarameistri, Rose Cory käe all õppinud, teab, et väikest kasvu monarh eelistab kirkaid kostüüme-kübaraid paljuski põhjusel, et rahva hulgast välja paista – kõik tahavad ju kuningannat näha! Ning kui sidrunikollane või rõõmsat lihavõttemuna meenutav kostüüm ilmub kas või parlamenti tumedate ülikondade keskele, pole kahtlust, kes juba kaugelt silma torkab.
Ma pean olema nähtav, et mõjuda usutavalt, on kuninganna ise öelnud.
Sealsamas on ta andnud ainest ka trendiseadjatele – 2008. aastal esitles Dolce & Gabbana ehtinglaslikku kollektsiooni, mis olnuks justkui fotokoopia kuningannast 1990ndatel Balmorali või Windsori lossi maadel lihtsat, kuid aristokraatlikku maaelu nautimas.
Säravate ehete, meigi ja tualettideta, kuid vastikusse niiskesse kliimasse sobivas tviidis, pearätikus, ruududžempris ja pikkades kummisaabastes. Puudusid vaid Barbouri ilmakindel jakk ja Purdey jahipüss. Kopitanud imagoga pearätikust sai tänu Dolce & Gabbanale suur moehitt ja samal kümnendil kopeeris inglaslikku kuninganna-looki’i isegi popitäht Madonna.
Kuigi Briti kuningannast pole saanud rahvast hullutavat moeikooni nagu oli printsess Diana, on ta ometi suutnud aastakümnetega luua äratuntava ja ajaproovile vastu pidanud stiili, mis esindab britilikult peent maitset ning kuningakojale kohast elegantsi. Ja mis talle endale kõige tähtsam – väärikust.
Taaskasutus pole võõras
Siiski, enne kui Elizabeth jõudis oma tunnusgarderoobini, popkunstiga võrreldavate lihtsate lõigete, monokroomsete värviplokkide ja musta ridiküli-kingade koosluseni, õnnestus temalgi noorpõlves moe-eeskujuna laineid lüüa.
Kuid mitte veel 1940ndail, kui käis teine ilmasõda, kogu riik kannatas puudust ja Elizabethi ema, toonase kuninganna rõivakunstnik Norman Hartnell õmbles printsessile ümber ema riideid või tegi neist midagi uut. Printsess Elizabethi nähti kasinates lillelistes puuvillkleitides ning tviid- ja khakikostüümides.
Muide, praegugi laseb kuninganna enesele vanadest riietest üht-teist ümber kohendada ning hiljuti võis teda näha hõbedakarva õhtukleidis, mille praegune riietaja Angela Kelly õmbles brokaadist, mille kuninganna sai paarikümne aasta eest kingituseks Lähis-Ida visiidilt.
Kuid isegi 1947. aastal, kui printsess abiellus, oli veel kokkuhoiuaeg ja Hartnelli disainitud ekstravagantse pruutkleidi tarvis tuli tal kleidiriie soetada normitalongide eest – pruudid üle kogu riigi annetasid printsessile kangatalonge, et too saaks seisusele väärilise siidist pulmarüü.
Kuulsaks sai ka Hartnelli käe all sündinud suursugune kroonimiskleit, kuid tõeliseks moetäheks tõusis üleöö nn harakakleit – must, valgete kaunistustega tualett, mis järgis tollast suurmoodi, Diori uuenduslikku sipelgapihalist ja koheva seelikuga new look’i.
Näinud selles saleda, 58 cm pihaümbermõõduga Elizabeth II, tellisid naised moemajadest haraka mustvalge sulestiku järgi nime saanud kleidi koopiaid sadade kaupa ja selle lõikelehti müüdi ajaleheputkades.
Gracekellylik glamuur, mida soosisid 1950ndate ultranaiselik moejoon ja kuninganna rõivameistrite hulka lisandunud Hardy Amies, jäigi suuresti sinna kümnendisse.
Kõik edasine näitab suunda igivana moetarkuse poole, et vähem on rohkem. Siiski, mõned praktilised pisidetailid ka.
Kübar ei tohi olla liiga lai, et kuninganna mahuks autosse või tõlda. Samas peab see olema kõrge, et lisada väikest kasvu kuningannale pikkust. Ning seelikuserva on peidetud raskus, et tuuleiil kuninganna kleiti paparatsode rõõmuks üles ei lennutaks.