Vitsakeeld võib tulla järgmise aasta lõpuks

Foto: SCANPIX

Sotsiaalministeeriumi Laste ja perede osakonna nõunik Hanna Vseviov rääkis, et uus lastekaitse seadus on hetkel koostamisel ja selle tähtaeg on 2013. aasta lõpp. Laste kehalise karistamise keelustamise põhimõte ehk vitsakeeld on nõuniku sõnul kindlasti üks neid teemasid, mille toomist lastekaitse seadusesse tõsiselt kaalutakse.

«Vajadus selleks on olemas - lisaks sellele, et seadustega reguleeritakse juba ühiskonnas kehtivaid norme, on seadusesätete abil võimalik ka ühiskonna hoiakuid kujundada ning kehalise karistamise selgesõnaline keelustamine näitab ühiskondlikku kokkulepet selle osas, mis on aktsepteeritud ja mis mitte,» selgitas Vseviov.

Sotsiaalministeeriumi nõuniku selgitusel võtab inimeste hoiakute ja arusaamade muutumine kindlasti aega. «Kasvatusalastes küsimustes on see seotud ka põlvkondade vahetusega – see tähendab, et muutused laste kehalises karistamises võivad tulla alles uue vanemate põlvkonnaga, kuid eeltöö selleks on vajalik juba praegu.

Kuna jätkuvalt on Eestis neid lapsevanemaid, kelle arvates on lapsele laksu andmine, tutistamine ja sakutamine normaalseks kasvatuse osaks, siis ei ole nõuniku arvates nähtavasti veel nendeni jõudnud arusaam, et valik pole löömise ja vabakasvatuse vahel. Laste distsiplineerimisel on ka efektiivsemaid ning vägivallavabasid meetodeid.

Vanemlusprogramm

Seega ongi Vseviovi sõnul paralleelselt seadusloomega vaja arendada koolitusi, mis oleks suunatud nii vanematele kui ka õpetajatele ja teistele lastega tegelevatele spetsialistidele. «Sotsiaalministeerium on toetanud ja toetab mitmete vabaühenduste ja teiste organisatsioonide tegevust lapsevanemate koolitamisel, samuti on ministeeriumis käimas ettevalmistavad tegevused selleks, et rakendada Eestis mujal maailmas väga efektiivseks osutunud vanemlusprogramm.»

Vanemlusprogrammi sisuks on nõuniku selgitusel vanemate nõustamine, nende kasvatusalaste ja konfliktilahendusoskuste suurendamine ja muudki. «Lisaks teadmistele ja oskustele on laste kehaline karistamine vanemate poolt seotud ka nende stressi ja pere- ning partnerlussuhetega. Paljud väikelaste vanemad on kimpus magamatuse, stressi ja depressiooniga ning selliste probleemide ennetamiseks on olulised nii perearsti tugi kui näiteks perekoolides antavad nõuanded ja raseduskriisinõustamise teenus.»

Vseviov selgitas, et hoiakud laste kehalise karistamise osas käivad käsikäes ka teiste arengutega - sellega, kas last võetakse kui võrdväärset partnerit ja täiskasvanuga samade inimõigustega väikest inimest, keda on võimalik ja tasub kaasata nii pere-, kooli- kui ühiskonnaellu. «Õiguskantsleri Kantselei ja Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uuring ilmestab just erisust selles, kuidas suhtutakse konfliktide lahendamisse füüsiliselt täiskasvanute ja kuidas täiskasvanu ning laste vahel.»

Nõunik tõi välja, et paljude silmis on füüsiline vägivald täiskasvanute vahel lubamatu, kuid ometi peetakse lapse füüsilist karistamist justkui tavapäraseks nähtuseks. «Siin on võimalus vaid jätkata tööd ühiskonna teavitamise osas, et lapse puhul kehtivad samad inimõigused, mis täiskasvanute puhul, et õiguste tagamine tagab ka kohustuste järgimise - kohustuse järgida teiste inimõigusi, et vägivallamustrid kipuvad korduma ja olukorras, kus vanem lahendab lapsega konflikte füüsiliselt, kipub laps seda tegema oma eakaaslastega ning tulevikus ise täiskasvanu ja lapsevanemana.»

Laps peab reeglitest aru saama

Vseviovi selgitusel aitab koduste reeglite paikapanemisel laste kaasamine ja nendega läbirääkimine vältida olukordi, mil laps ei ole reeglitega kursis või ei mõista nende sisu, mistõttu ei mõista ta ka karistuse põhjust.

«Samas tuleb eelmainitud uuringule viidates öelda, et antud sihtgrupi hulgas (täiskasvanud ja lapsed alates neljandast klassist) ei ole füüsiline karistamine sugugi levinud meetod ja vanemad pigem selgitavad lastele, miks nende tegu polnud õige, pahandavad ja suunavad paremini käituma,» nentis ta.

Seega on füüsiline karistamine nõuniku sõnul pigem erandlik, kuigi see vajab sellegipoolest tähelepanu. «Kuid oluline on see, et ka ühiskonda ei jõuaks pidevalt see sõnum, et «kõik» karistavad lapsi füüsiliselt, sest nii soodustame arusaama sellest, et füüsiline karistamine ongi norm.»