Lugeja kirjutab: ideaalsest kohtingust sündis sõprus

Foto: SCANPIX

Anonüümseks jääda soovinud 28-aastane lugeja vastas meie kohtinguteemalisele üleskutsele looga ideaalilähedasest kohtingust, millest ei arenenud välja romantilist suhet, küll aga sai sellest alguse sõprus.
 

Meenub siiani üks kõige toredam kohting, kus olin mehega varem internetis tutvunud, pikki vestlusi ning kōnesid pidanud ja siis lōpuks koos otsustanud, et oleks aeg silmast silma näha. Tunne oli hea, kuigi nagu ikka, pisikene ärevus sees.

Esimesest hetkest tundsin ma meeletut keemiat ja tōmmet - täiesti «minu» inimene oli. Kuna tal oli teine üritus samal ōhtul veel, siis jäi see esimene kohting lühikeseks, aga siiski oli mõlemal meeldiv. Jutt jooksis, kõik klappis. Tagasi mōeldes tunnetasin teda eriti hästi - sisetunne ütles, et selle inimesega jään ma kauaks suhtlema.

Ja ma ei eksinud! Pärast seda ōhtut tekkis korraks mõte, et äkki talle ei meeldinud koos veedetud aeg ja kas ta helistab ikka veel. Täiesti tavaline mure minu puhul. Õnneks järgnes veel mitmeid toredaid koosviibimisi.

Ma olen kindel, et kohtingud aitavad teineteist tundma ōppida ning minu meelest ei tasu asjadega kiirustada. Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab, ja õiged inimesed lihtsalt tulevad su ellu just siis, kui selleks on aeg.

Nendest vahvatest kohtingutest sündis südamlik sõprus, sest mõnikord ei piisa ideaalsest sobivusest. Kedagi suhteks sundida ei saa, kui tunne ikka pole õige. Aga vōin julgelt öelda, et tänu sellele õhtule leidsin ma endale parima sõbra. Mehe, kellega ma saan olla mina ise ja kes on minu jaoks alati olemas. Nagu mina temagi jaoks. 

See kohting oli ideaalilähedane ja kui unistada suurelt, siis mu unelmate kohting on just oma parima sõbraga, soojal suveööl, inimtühjas rannas tähistaeva, täiskuu ja mõnusa veiniga. Lootusetu romantikuna, kui nii saab öelda, olen ma veendunud: if it' s meant to be, it will find a way.

Premeerime loo autorit vabalt valitud iluauhinnaga Avonilt või Amwaylt. Toimetus võtab võitjaga ühendust!