Kõik inimesed ei saagi kokku sobida

Foto: SCANPIX

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis sisekosmos.ee, et teismeikka jõudes tekib meie pähe ootamatult üks põnev «multifilmitegelane» - meie unistuste prints või printsess, keda me ühel päeval kindlasti kohtame ja kes meid piiritult õnnelikuks teeb. Kuid mis juhtub tegelikult?
 

Just see multifilmitegelane on isik, kes meid õnnelikuks teeb. Või peaks vähemalt tegema. Ta ju näeb välja just selline, nagu meile meeldib, ta räägib, mõtleb ja unistab samadest asjadest, millest meie, ja üldsegi - ta on täpselt meie «teine pool».

Elu traagika kipub aga olema see, et nimetatud multifilmikangelane kipubki multifilmikangelaseks jääma - ta tegutseb ainult selles multikas, mis meie peas ikka ja jälle käima tõmmatakse.

Me näeme teda meid armastamas, hellitamas ning lohutamas igal hetkel, kui me teda vajame, aga seda ainult multifilmis - meie enda peas.

Päris elu nõuab kompromisse


Päris elus on päris inimesed. Kuidas olekski võimalik, et kuskil eksisteerib täpselt selline inimene, kelle meie oma peas oleme välja mõelnud?

Jah, ma usun, et teatud eranditena on see võimalik, kuid üldjuhul juhtub siiski nii, et mida täiskasvanumaks me saame, seda enam hakkame endale aru andma, et meie «unistuste prints või printsess» ei tulegi kunagi multifilmist välja.

See on umbes sarnane olukord, kui lähed kinno Hollywoodi romantilist armastusfilmi vaatama, ja filmi lõppedes küsid imestunult endalt: «Kus kohas küll sellised inimesed elavad? Kas ikka meie planeedil?».

Kui me veel 20ndate eluaastate alguses pingsalt multifilmikangelast ootame, siis 30ndate aastate lähenedes võime hakata tema eksisteerimises juba natukene kahtlema. Selle tulemusena võime hakata ka kaaslasele seatud omadustes järeleandmisi tegema, sest tunneme sisimas hirmu, et vastasel juhul me jäämegi oma elu suurt armastust otsima. Elu lihtsalt on selline, et me peame tegema kompromisse.

Igasugune suhe nõuab kompromisse, kuid siiski teatud piirini. Kui kõik inimesed omavahel kokku sobiksid, siis võiksime ju koos elada ka mängukaruga - teeme aga kompromisse selles osas, et ta nii karvane on, ja et ta kunagi midagi meile vastu ei räägi.

Kord valib Elu, kord peame ise vaprad olema


Ideaalseid inimesi ei ole olemas (välja arvatud Chuck Norris ja see multifilmitegelane meie peas), mistõttu peame mingis osas järeleandmisi tegema. See on meie enda valik, kui kaugele me kompromissidega nõus minema oleme, ilma, et me endale seeläbi püsivat kannatust põhjustaks.

Me ei saa eeldada, et kõik inimesed on sarnased ja kokku sobivad. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kiiremini anname endale ja teistele võimaluse oma elust rohkem rõõmu tunda.

Mõnikord teeb Elu valikud meie enda eest. Jah, tegelikult ma usun, et Elu teeb alati valikud meie enda eest, kuid mõnikord lihtsalt me ei julge seda endale tunnistada.

Erinevas vanuses vajame me lähisuhtest erinevaid aspekte. Kahekümneselt ei tunne me end isegi, rääkimata siis sellest, et keegi teine võiks meid tunda. Just see on sageli põhjuseks, miks me läheme kokku inimestega, kellele me hiljem, ennast rohkem tundma õppides, valusalt haiget võime teha.

Kas me peaksime end selles süüdistama? Raske on end mitte süüdistada, aga kas see polegi mitte valik, mis on meie eest juba ära tehtud? Me oleme siiski vaid marionetid mängus, mida nimetatakse Eluks - oma emotsioonide, mõtete ja intuitsiooni marionetid.

Mõnikord viib valus tee õnneni


Me oleme inimesed, ja me eksime. Me saame oma vigadest õppida ja püüda seeläbi tulevikus paremaks inimeseks saada, aga jäädes kinni oma valikutesse, mida me tegime teistsugusel ajal ning teistsuguse inimesena, võime põhjustada endale ja teistele inimestele kannatusi, mida oleks võimalik vältida.

Alguses võib see tunduda valus, kuid kui emotsionaalne mälu (loe selle kohta siin) hakkab taanduma, ja faktilise mälu baasil eelnevat rahulikult analüüsima hakkame, võime avastada, et tegelikult oli see siiski hea. Kõikide suhtes.

Kord valib Elu meie eest, suunates meid kohe kokku inimestega, kellega on hea. Mõnikord aga viskab Elu vimkasid, tuues meid kellegi kõrvale, kellele me haiget teha võime. Juba siis, kui me koos oleme.

Nüüd on see meie enda vastutusel, kui kaua me sellel juhtuda laseme. Kuni meie silmad on «kaetud» ebateadliku eneseimetlusega, ei pruugi me märgatagi, kuidas me teisele kannatusi põhjustame ja kuidas me ka ise sealjuures kannatame.

Kui aga ühel hetkel mingil põhjusel kate silmade eest langeb, näeme me olukorda selgelt ja taipame, et kõik inimesed ei saagi kokku sobida. See kõlab julmalt, aga ainult nii kaua, kuni me elame emotsionaalses illusioonis, uskudes, et kord otsustatud asjad ei kuulu iial muutmisele.

Õppides aga lahti laskma millestki, mis meid niikuinii õnnelikuks ei tee, ja keskenduma õppetükkidele, mille lahendamist Elu meilt antud olukorras ootab, võime sillutada tee millelegi uuele ja palju ilusamale, mis meid uuesti naeratama ning andestama õpetab.