Noorsoopolitseinik on oma töös kohanud ka 9-aastast purjutajat

Tihtipeale on oma roll ka alkoholil. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Lääne-Harju politseijaoskonna noorsoopolitseinik Liisa Kangur esines reedesel Eesti Karskusliidu aastakonverentsil kõnega «Kadunud lapsed», milles ta kirjeldas võikaid juhtumeid alkoholijoobes lastest. Kanguri sõnul on üheks suurimaks takistuseks politsei töös lastega just lapsevanemate osavõtmatus ja alkoholi tarbimist soodustav eeskuju.

Liisa Kangur oli politseis tööl olnud alles ligikaudu kümme päeva, kui ta puutus kokku 9-aastase poisiga, kes sai tugeva alkoholimürgituse, sest jõi sõbra sünnipäeval viina. «Oli laupäev. Üks vanem proua läks turule ja märkas keset linna põõsas lamamas üht poissi,» jutustas politseinik. «Proua oli tõsiselt ehmunud ja kutsus kohe kiirabi, kes saatis omakorda kohale ka politsei. Kiirabi tuvastas, et poisil oli väga tugev alkoholimürgistus, ta oli kaotanud teadvuse.»

Hiljem kutsus noorsoopolitseinik nii poisi kui ema jaoskonda ning siis rääkis laps ka lähemalt, mis tegelikult juhtus. Nimelt sai lugu alguse ühe 13-aastase poisi sünnipäevast, mis algas lõuna paiku, nagu ikka laste sünnipäevad. Pärast pitsa söömist läksid aga lapsed lagunenud hoonesse, sõid suupisteid ja kõrvale jõid viina.

«Poisid jõid kolme peale ära pool liitrit viina. Kusjuures mürgistuse saanud poiss, kes oli kõige noorem, ei joonud enda sõnul palju, aga 9-aastasele lapsele ei olegi palju vaja,» selgitas Kangur. «Viin joodi ära ja teised tahtsid rongiga koju minna. Poole tee peal läksid poisil jalad kuidagi nõrgaks, tal hakkas kehv ja ta ei saanud enam hästi aru, mis tal viga on.»

Noorsoopolitseiniku sõnul tundis poiss järsku suurt väsimust ja ta ütles ka oma sõbrale, et tahab magada. «Sõber siis arvas, et siin on üks põõsas – viska siia pikali, sobib ju küll,» jutustas naine. «Sinna ta siis kukkuski ja sõbrad mõtlesid, et tore on - las ta puhkab ning läksid edasi.»

Kangur rääkis enda sõnutsi poisiga pikalt sellest, et mis sõbrad need sellised on, kes teist hädas maha jätavad, mis iganes põhjusest häda on tekkinud. Ta pidi ka tõdema, et see ei ole sugugi mitte ainus taoline näide tema töökogemusest.

Teine juhtum, mille politseinik konverentsil näiteks tõi, juhtus kõigest 11-aastase tüdrukuga, kes jäi silma patrullile, kui ei suutnud oma jalgrattaga sõita ja ei saanud aru, kuhu ta läheb. «Alguses tekkis patrullpolitseinikul mõte, et tüdrukul on mingi terviserike, sest ilm oli väga palav. Selle peale ta kohe ei tulnud, et 11-aastane tüdruk võib olla tugevas joobes,» selgitas Kangur.

Noorsoopolitseiniku sõnul selgus hiljem, et neiu oli sõbrannadega õues aega veetnud ning samuti tarbinud kanget alkoholi. «Mul on olnud kohutavalt keeruline nende lastega rääkida sellest, et mis asi see oli, mis nad jõid, sest nad ei tea,» tõdes politseinik. «Me räägime sellest, et missugune see vedelik välja nägi; kas ta paistis läbi; kas see oli tume, hele; missuguse lõhnaga see oli ja siis kuidagi kahe peale panema selle pildi kokku. See temaatika on tegelikult oma olemuselt neile veel nii võõras.»

Lõputute juhtumite kõrval, millega noorsoopolitseinik oma töös kokku on puutunud, on Kangur mõistnud, et just lapsevanemate eeskuju on see, mis laste käitumist kõige rohkem kujundab. «Praeguse aja lapsevanemad ongi need, kes laste käitumist kujundavad. Me kõik loome oma tuleviku maailma,» nentis ta.

Politsei tegeleb laste alkoholitarvitamise probleemiga nii ennetustöö abil kui karistuste kohaldamisega. Kanguri sõnul on aga suureks probleemiks just lapsevanemate teadmatus, sest paljud isegi ei tea, et on olemas alkoholiseadus.

«Lapsevanemateni jõudmine on tohutult keeruline. Eriti nendeni, kelleni oleks just kõige rohkem vaja jõuda. Need, kellel on kõik hästi, kelle lapsed on tublid - nemad tulevad hea meelega kaasa mõtlema,» tunnistas politseinik. «Need, kellel on probleemid, neil on alati palju tegemist, neil on kiire, nad on ära, neile täna ei sobi kokku saada ja nii edasi.»