Kõned tundmatult muutsid naise elu põrguks

Foto: SCANPIX

Anonüümseks jääda soovinud 24-aastane naine kirjutas loo sellest, kuidas võõrastest telefonikõnedest kujunes välja stressitekitav periood: öistel ja päevastel kõnedel ei paistnud lõppu tulevat ning olukorra aitas lõpuks lahendada politsei.

Umbes kaks aastat tagasi hakkas naine öösiti varjatud numbrilt telefonikõnesid saama. «Keegi midagi ei rääkinud ja niipea, kui kõne ära panin, helistati uuesti,» meenutas ohver.

Naine käis sel ajal Tartus koolis ja elas üksinda, sest elukaaslane oli ajateenistuses. «Kuna olin korteris alles kuu aega üksinda elanud, olid sellised kõned päris hirmutavad,» rääkis ta.

Esimene kõne tuli naise sõnul keset nädalat öösel umbes kella 3-4 ajal. «Tüüpiline stsenaarium - varjatud number, mida ma tegelikult üldjuhul vastu ei võta, aga kuna samal ajal oli ühel sõbrannal veidi koduseid probleeme, võtsin vastu,» kirjeldas ta oma esimest kokkupuudet öise helistajaga. «Telefonist kostus vaid kähe hingamine,» meenutas naine.

Kuigi kõne vastuvõtnu üritas paaril korral helistajat küsimustega: «Hallo, kas seal on keegi?» ja «Keda vaja on?» kõnetada, ei vastatud talle midagi.

«Niipea, kui kõne ära panin, helises telefon uuesti,» meenutas naine. Ja nii kestis see naise sõnul 10-15 korda järjest.

Lõpuks oli naine endast nii väljas, et otsustas helistada oma emale. «Läbi nutu sain oma jutu emale ära räägitud,» kurtis ta ning ütles, et ei saa telefoni välja lülitada, sest sõbrannal on probleemid ja ta võib abi vajada.

Ema käskis tütrel kõned tema numbrile suunata ning sõbrannale teada anda, et kui midagi on, saatku SMS. Mõeldud-tehtud. Kuid helistaja jätkas samas vaimus. Tunni aja jooksul sai ka ohvri ema mitu tumma telefonikõnet. Ja kuigi viimane ähvardas helistajast politseile kaevata, ei mõjunud seegi ähvardus helistajale.

Järgnevad kaks nädalat kulgesid naisel samamoodi. «Kuna öösiti oli mul telefon välja lülitatud ja kõned elukaaslase numbri peale suunatud, hakkasin neid isegi päevasel ajal saama,» kirjeldas tummadest telefonikõnedest vaevatud naine.

«Öised kõned elukaaslasele lõppesid sellega, et nii kaua kui ta läbi telefoni anekdoote rääkis või relvaseadust tundmatule ette luges, lõpuks teine pool lihtsalt loobus ja kõne lõpetas,» lausus naine, ja lisas, et arvatavasti hakkas helistaja telefoniarvele mõtlema.

Kõned jätkusid ning naine otsustas sellele õudusele lõpu teha. Kuna tema seotus ühe organisatsiooniga nõudis avaliku numbri olemasolu ja kättesaadavust, ei saanud ta numbrit automaatselt sulgeda. Ta guugeldas oma nime ja telefoninumbrit ning otsis välja kõik kohad, mis viitasid tema andmetele ning teavitas organisatsiooni, et soovib asendada avaliku numbri lauatelefoniga. «Õnneks olid kõik väga mõistvad ja mu number kadus,» selgitas naine.

«Kõned jätkusid, kuid ühel korral tegi ahistaja saatusliku vea – ta unustas numbri varjata,» rääkis võõrastest kõnedest vaevatud naine. «Kuid ise või läbi tuttavate helistades ma teda ikkagi kätte ei saanud,» nentis ta.

Naine meenutas, et oli selleks ajaks terve oma tutvusringkonna suutnud tagajalgadele ajada ja tänu sellele sai ta tuttava kaudu ühe politseiuurija meiliaadressi, kellele oma murest kirjutas.

Esimese soovitusena sai naine nõu number vahetada. «No ei, aitäh!,» mõtles ta endamisi. «Mingi frukti pärast, kes perversset rahuldust öösiti helistamisest saab, ma küll numbrit ei vaheta,» oli ta kindel.

Naine uuris ka võimalust läbi telefoni positsioneerimise võõra helistaja kohta infot saada, kuid selgus, et esiteks ei ole politseil seda õigust ja teiseks on tegemist kõnekaardi numbriga, mida ei ole võimalik tuvastada.

Siiski oli sellest abi, et sadu kordi helistanud ahistaja oma numbri ühel korral varjata unustas. «Nimelt tegi uurija talle «ametliku kõne» ja kõned lõppesid,» kirjeldas naine ahistaja tõttu põrgulikuks muutunud elu lõppu.