Vägistamise ohvriks langevad peamiselt noored pidutsevad naised

Foto: Cosmopolitan

Juunikuu Cosmopolitan kirjutab sellest, et vägistamise ohvriks langevad enamasti nooremapoolsed seiklushimulised naised ja tavaliselt peosituatsioonis, kus on tarbitud alkoholi. Oma loo räägib ajakirjas kaks naist. 

Kadri (nimi muudetud – toim) palub oma loo avaldamisel anonüümsust. «See juhtus mõned aastad tagasi. Olin äsja 18 saanud, kui otsustasime sõbrannaga reisimisega keskkooli lõppu tähistada. Broneerisime eelnevalt vaid lennupiletid 
Nizzasse ja mõtlesime, et teeme sel reisil kõike spontaanselt, sealhulgas kohapeal majutuse leidmine.»

Linna pärale jõudes oli aga kell juba üle südaöö ja tüdrukutele tundus, et magamine võib oodata – esmalt vajab linn avastamist.

«Suundusime mere äärde – rand paiknes kohe linnasüdames ja seal käis tõeline ööelu. Jalutasime veidi ja peagi kutsuti meid ühe seltskonnaga ühinema. See oli kirju ja väga rahvusvaheline, koosnedes ühest brasiillasest, kahest prantslasest ja poolakast.»

Tüdrukud võeti seltskonda vastu, pakuti juua ja asuti üksteisega elavalt tutvuma. «Nad kõik olid meie jaoks väga temperamentsed ja meile oli see sel ajal huvitav, nagu hoopis teine maailm.»

Kõik oli tore hetkeni, kui Poola päritolu noormees kutsus Kadri jalutama. «Tegelikult oli see ka siis veel tore. Soe ilm, kuuvalgus, tähed, mere loksumine – kõik oli tegelikult väga romantiline. Ühel hetkel kõik aga pöördus.»

Nad olid jõudnud kohta, kus oli privaatsem. «Eemalt küll kostis veel inimeste hääli, kuid olime teistest juba kaugemal. Ma ei tea, mis tal hakkas – ta proovis mind suudelda –, kuid kui ma pea ära keerasin, muutus ta totaalselt.

Ta käskis mul vait olla – või muidu juhtuvat midagi halba – ja ma seksisin temaga vastumeelselt sisuliselt sealsamas. Ma ei julgenud midagi teha. Pärast keelas ta mul sellest vahejuhtumist ka sõbrannale rääkida ja olin niivõrd šokis, et otsekohe ma ei teinudki seda.»

Et tüdruk ütles kodustele, et neil oli ööbimiskoht juba Eestist lahkudes broneeritud, pole ta sellest ka siiani oma perele rääkinud.

Raske kuritegu

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse kesklinna teenistuse vanem Reimo Raivet ütleb, et hoolimata sellest, et tegemist on Eestis suhteliselt vähe levinud kuriteoga (nt Tallinnas ja Harjumaal registreeritakse umbes poolsada vägistamisjuhtu aastas), on kõik vägistamised oma olemuselt rasked ja põhjustavad ohvrile lisaks füüsilistele kannatustele ka vaimseid läbielamisi. Sel põhjusel ei pöördu kõik ohvrid ka politsei poole, kartes sündmuse avalikuks tulemist ja paratamatult kaasnevat süü- ja häbitunnet, mis omakorda vihjab, et vägistamisi leiab aset tegelikult rohkem.

Ohvrid vs vägistajad

Enamiku vägistamisohvritest moodustavad nooremapoolsed seiklushimulised naised ja Raiveti sõnul on paljud juhtumid üksteisega sarnased.

«Kusagil peol tarbitakse alkoholi ja tutvutakse või ollakse juba eelnevalt tutvunud samuti alkoholi tarbinud noormehega, kellega tekib sümpaatia. Õhtu käigus toimuvad lähenemiskatsed, millele siis kas vastatakse või mitte.

Kuritegu pannakse aga toime alates sellest hetkest, kui naine ütleb «ei», kuid mees leiab kas alkoholi mõjul või millegi muu tõttu, et tal on õigus oma tegevusega lõpuni minna. Vägivalda kasutades kujunebki situatsioon vägistamiseks.»

Harvad pole juhtumid, kus vägistaja ütleb hiljem oma teo õigustamiseks, et ta-ju-ise-tahtis, või süüdistab ohvrit toimunu provotseerimises.

«Sõltumata sellest, kui lühikest seelikut naine kannab või kui lähedal teineteisele tantsiti, tähendab «ei» siiski «ei»-d ja sellest sõnast peaks igaüks aru saama. Vabandused stiilis, et tüdruk on ise juhtunus süüdi, pole aktsepteeritavad,» viitab Raivet ühemõtteliselt ja lisab, et seksuaalkurjategijad tunnistavad end toimunus süüdi haruharva.

Alkohol kui ohumärk

Olgugi, et vägistamise provotseerimises naisi süüdistada ei saa, saame ise siiski palju ära teha, et ohvriks langemise tõenäosust vähendada. «Erandlikud ei ole olukorrad, kus naine pole mingist hetkest enam võimeline aduma, mis tema ümber toimub, ehk on tugevas joobes ja seda kasutatakse kuritahtlikult ära,» ütleb Raivet.

Mõnikord viitavad ohvrid pärast toimunut erinevatele ainetele, mis nende jookide sisse salaja pandi, ja politsei ei saa seda täiesti välistada, kuid nii mõnigi kord tuvastatakse hiljem erinevaid videomaterjale uurides, et tegemist oli pigem alkoholi liigtarvitamise ja sellest tingitud mälukaotusega.

«Näiteks korgijook muudab inimese peaaegu liikumisvõimetuks, kuid videotel on selgelt näha, kuidas naised ringi taaruvad.»

Ka see, kui naine on väga purjus ja otsest vastupanu ei osuta, võib kvalifitseeruda vägistamisena. «Füüsilise vägivallaga või abitus seisundis naise seksuaalne ärakasutamine on mõlemad karistatavad,» mainib Raivet. «Kuid siin võib tekkida hiljem probleeme tõestamisega, kas naine ikka oli purjus ja kas sellest saadi aru.»

Leelo sünnipäev

Leelo (nimi muudetud – toim) nõustus Cosmole oma loo rääkima samuti vaid rangel tingimusel, et jääb anonüümseks. «Üksnes mu ema ja õde teavad, mis minuga kuus aastat tagasi juhtus.» See oli tema kuueteistkümnes sünnipäev ja ta oli siis süütu. Veel.

«Mu vanemad läksid ööseks teise linna vanaema juurde ja minu päralt oli terve meie maja. Ema ja isa teadsid, et plaanin sünnipäeva pidada, kuid meist keegi ei osanud arvata, mis sellest õhtust tegelikult kujuneb.»

Leelo kutsus kohale kõik oma sõbrannad – ruumiprobleemi ju polnud – ja lisaks ka oma kolm aastat vanema õe sõbrannasid, kellega samuti aeg-ajalt läbi käidi.

«Õhtu kogus tuure ja külalisi tuli aina juurde. Et kohale saabus aina rohkem täisealisi mehi, suurenesid ka majas oleva alkoholi kogused. Ka mina jõin ja kokku löödavate klaaside hulk muudkui kasvas.

Minu sõbrannad lahkusid vara, muusika keerati järjest valjemaks, klaasid täitusid taas ning taas ja õe sõbrannadel oli kaasas minust pea kümme aastat vanemaid mehi. Ühega neist tekkis meil õhtu jooksul tõmme ja kuna sain teada, et temal tüdrukut pole, huvitusin temast üha enam.»

Mis edasi sai? «Seda ma enam selgelt ei mäleta. Millalgi öösel läksime vanemate magamistuppa, suudlesime pikalt ja... ühel hetkel tahtis ta kaugemale minna. Ütlesin siis enda arvates, et olen süütu, kuid mees keeras selle naljaks ja sõnas, et ärgu ma mängigu midagi süütukest. Aga ma ju olin?! Kuid... ta hoidis mind kinni ja võttis vägisi.»

Leelo ütleb, et sel hetkel lõi mõistus selgeks ja ta tundis end täiesti kainena. «Kui see kõik läbi oli, tardusin hirmust. Mees läks ära, mina lukustasin end vanemate tuppa ja toksisin õele sõnumi, et saatku kõik need inimesed meie kodust ära.

Nutsin terve öö ja alles hommikul julgesin õele rääkida, mis oli juhtunud. Kuhugi pöörduda või kellelegi peale ema ma sellest rääkida ei julgenud. Võib-olla olingi siis nii purjus ega suutnud mehele adekvaatselt selgitada, et olen süütu?» Sellele ta enam vastust ei saa.

Uurija Raivet rõhutab, et tugevas alkoholijoobes inimest ei ohusta vaid vägistamine. «Ta võib jääda oma asjadest ilma, sattuda peksmise ohvriks, ta võib endale viga teha, kukkudes näiteks trepist alla. Kui oled peol, on tore, kui seltskonnas on keegi, kes on otsustanud, et ta sel õhtul ei joo ja on näiteks ka kaine autojuht, kes vaatab teiste järele ja sõbrad õhtu lõpus turvaliselt koju toimetab.

Paraku on aga tihti nii, et sõbrannad lähevad küll koos peole, kuid ära minnakse eraldi. Mõistlik on oma sõbrannale öelda, et sa ei taha, et ta ära läheb, ja et kui sai koos mindud, võiks ka koos lahkuda,» räägib Raivet.