Intervjuu: meesgünekoloog rasedusest, kodusünnitusest ja muust

Foto: SCANPIX

Ida-Tallinna Keskhaigla meesgünekoloog Gabor Szirko sõnul pole vastuvõtule tulevatel naistel enamasti probleemi sellega, et intiimsetel teemadel nõustab neid meesterahvas – sellest hoiatatakse registratuuris. Vastupidi, kord tema juurde läinud patsiendid tahavad sageli tagasi, kirjutab Anne Veskimeister terviseajakirja Üks juuni/juulinumbris.
 

Kui hästi on tulevased emad lapse saamiseks ja -kandmiseks ette valmistatud?

Tavaliselt hästi, rasedus on planeeritud. Tänapäeval planeeritakse sünnitus enamasti 30. eluaastatesse, mistõttu võib rasedaks jäämine rohkem aega võtta kui pere planeerinud. On ka naisi, kel on raskusi igapäevase toimetulekuga, mõtlemine rasedusvastaste vahendite ja pereplaneerimise peale jääb tahaplaanile. Selliste naiste hulk sõltub ühiskonna arengutasemest.

Mõtlemine oma tervisele on mõnes mõttes luksus, mida igaüks endale lubada ei saa. Samas on tervislikud eluviisid väga moes ja terviseteadlikkus kõrge. Võidakse hoopis liialt muretseda pisidetailide pärast, sageli ajakirjanduslike ülepaisutuste tõttu. Näiteks pabistatakse klaasikese veini joomise või nohu pärast raseduse ajal.

Mida saab naine ise teha, et end korralikult lapse saamiseks ette valmistada?

Üldiselt meeldib arstidele, kui naine tunneb raseduse bioloogilisi mehhanisme – mis on munasarjad või -juhad ja mis nendes toimub, kus areneb loode, millised muutused on raseduse ajal normaalsed ja oodatavad. See aitab tal paremini oma keha tunda ja tunnetada.

Mõnikord ei tea naised, et ka vahetult pärast sünnitamist ja imetades võib rasedaks jääda. Arvatakse, et seni, kui menstruatsioon pole veel alanud, pole võimalik rasestuda. Üllatus võib olla suur – vahel meeldiv, kuid sagedamini ebameeldiv.

Kui palju saab rase oma keha tunnetust usaldada – muutused on ju suured? Missugust teadlikkust on sel eluperioodil vaja?

Eesti Naistearstide Selts ja Tervise Arengu Instituut on teinud head tööd – nende veebilehekülgedel saab infot tervislike toitumis- ja käitumisharjumuste kohta. Igal naisel on võimalik hankida usaldusväärset informatsiooni raseduse kohta, midagi keerulist selles ei ole.

Enamikule naistest piisab tasakaalustatud ja mitmekesise toidu söömisest ja magusaga liialdamise vältimisest ning mõõdukast füüsilisest aktiivsusest. Iseenesestmõistetav on suitsetamisest ja alkoholist loobumine.

Vahel süvenetakse liialt detailidesse – näiteks võib rase muretseda, mitu minutit sauna on raseduse kestel lubatud või kuidas aru saada, kas A-vitamiini päevane maksimum on ületatud. Mõnele küsimusele pole head vastust. Samas võib esineda tõsiseid seisundeid, näiteks rasedate kõrgvererõhktõbe, mis jäävad naisele märkamatuks.

Raseduse ajal kipuvad ka hambad lagunema, samuti pole alati teadvustatud foolhappe tähtsust seljaajusonga ja vesipeaga laste sünni ärahoidmisel.

Jah, foolhappe vajadus on raseduse esimestest päevades alates suurem kui seda toidust saada võib. Foolhape on kõigile rasedatele ja rasedust planeerivatele naistele soovitatav, kuid sellega kohustuslik vitamiinide tarvitamine piirdubki. Enne planeeritavat rasedust oleks hea naisel kohtuda oma günekoloogiga, et arutada rasedaks jäämisega kaasnevaid soovitusi.

Missugune näeb välja Teie päevakava?

Günekoloogia ja sünnitusabi eriala pakub väga mitmekülgset tööd – naistehaiguste kirurgilist ravi ja tööd naistenõuandlas, samuti sünnieelset diagnostikat, nii osakonnas kui ka emadusnõuandlas töötamist. Rotatsioonisüsteem, kus naistearst töötab vaheldumisi günekoloogia, sünnituse ja sünnieelses osakonnas, on vajalik selleks, et saaksime valves head tööd teha.

Noores eas pole kitsas spetsialiseerumine kasulik, vaid on hea igas lõigus tegutseda. Minu päevad on nädala lõikes täiesti erinevad. Ühel päeval töötan rinna tervise kabinetis, järgmisel on günekoloogiline vastuvõtt ja sama päeva õhtul rasedate ultraheli, järgmisel päeval töö sünnieelses osakonnas ja pärastlõunal emadusnõuandlas rasedate konsulteerimine, edasi emadusnõuandla töö ja valvekord, reedeti rinnalõikused.

Eestis on asutud kodusünnituse seadustamisele – kuidas sellesse suhtute?

Kodusünnitus on hästi vastuoluline teema. Kui jälgida selle pooldajate ja vastaste väitlust, siis on näha, et elatakse täiesti erinevates maailmades ja need ei lähene kuigivõrd. Lõppkokkuvõttes puuduvad selged teaduslikud faktid selle kohta, et kodusünnitus on parem või halvem, kui haiglas sünnitamine.

Enamikul naistest kulgeb sünnitus probleemideta ja sünnitusel ei vajata meditsiinilist abi, et ema või last päästa. Seega ei vaja enamik sünnitajaid tegelikult arstlikku sekkumist. Teisalt on väga raske eristada, missugused naised vajavad jälgimist ja sekkumist, millised mitte.

Mõnikord jääb kodusünnituste vastaste jutust mulje, et kodusünnitus on hiiglasuur tagasiminek. Tõesti, meditsiini sidumine sünnitusega on olnud üks suurimaid edulugusid meditsiiniajaloos üldse, sest on toonud juurde kõige rohkem elusid ja tervislikult elatud aastaid.

Ent meditsiin pole ainus asi, mis seda on teinud – juurde tulevad ka toitumine, elamistingimused, naiste tervis ja ettevalmistatus sünnitamiseks. Arstid näevad sünnitusmajas sünnitamist kui turvavööd – juhul kui midagi halvasti läheb, oleme valmis koheselt tegutsema.

Kuna oleme maskumaksjatena ise meditsiinisüsteemi ülalpidajad, siis on igaühel õigus otsustada, missuguseid meditsiiniteenuseid ta soovib, missuguseid mitte. Kui on näha, et naised tahavad vähem meditsiinilisi sekkumisi, siis peavad nii arstid kui ka seadused sellele reageerima.

Normaalsete sünnituste andmine ämmaemandate juhendada ja jälgida oli suur ja vajalik samm edasi, sest on teada, et arstide valmidus sekkuda on palju suurem kui ämmaemandatel ja on teada, et kui ämmaemand juhib madala riskiga sünnitust, siis on samade tulemuste juures sekkumist vähem. See tuleneb erialasest eelsättumusest, sest arstidelt oodatakse probleemide korral kiiret ja otsustavat sekkumist.

Kõige tähtsam on sünnituse juures siiski loote ja vastsündinu tervis – ka lootega võib tekkida väga ootamatuid olukordi, kus kõik tundub hästi kulgevat, ometi vajab ta kohe esimestel eluminutitel abi. See ei ole enam ämmaemanda või sünnitusarsti, vaid lastearsti pädevus.

Ka lastearstide skeptilisus kodusünnituste suhtes on mõistetav, sest nemad seisavad laste tervise eest. Kõige ärevamaks teebki kodusünnituse juures mure vastsündinu pärast. Samas ei ole arstide otsustada, mida üks naine võib või ei või teha.

Loodan väga, et kodusünnitused saavad olema hästi dokumenteeritud ja uuritud, et saaksime neist järeldusi teha ja märgata, kas kodusünnitus Eestis on ohutu või mitte. Igal juhul ei tohiks võtta seisukohta, et kui naine otsustab kodus sünnitada, siis olgu see tema enda mure, vaid seista selle eest, et ka kodus sünnitajatele oleks tagatud meditsiini poolt turvalisus, juhul kui selleks vajadus tekib.

Psühholoogid on teinud uuringuid, mille kohaselt inimese IQ taset on seotud tema sünnikaaluga. Missugused olulised tegurid võivad veel sünnihetkel tulevases elus oluliseks osutuda?

Lapse sünnikaalu võivad mõjutada samad faktorid, mis mängivad rolli lapse arengus pärast sündi, nagu näiteks pere majanduslik seisund ja emapoolne riskikäitumine (nt suitsetamine) ning ilmselt peitub IQ ja sünnikaalu seos hoopis selles. Keskendumine IQ-le on mõnevõrra ülepaisutatud.

Näiteks emad, kes loevad oma kõhus olevale lootele raamatuid, on kindlasti ääretult hoolitsevad lapse suhtes ka pärast tema sündi. Kas just see lugemine neid edukamaks või targemaks teeb? Sellise teabe ületähtsustamine võib näiteks emale, kes saab teada, et tema lapse sünnikaal jääb tõenäoliselt alla 3000 grammi, tekitada küsimuse, kas ta peaks mõne IQ-punkti nimel rohkem sööma ja neuroos on kerge tulema.

Oma lapse intelligentsust mõjutada on väga lihtne – tuleb olla talle hea eeskuju, hooliv teiste inimeste ja oma ümbruse suhtes. Sellele keskendumine väärib palju rohkem tähelepanu kui lapse sünnikaal. Tahaks väga inimestele öelda: võtke vabamalt, koolikatsed ei pea algama juba ema kõhus!

Sünnimomendist läheb peatähelepanu lapse tervisele. Levinud on müüt, et mida kauem laps rinda saab, seda tervem ta edaspidi on. Mida imetamise osas silmas pidada?

Rinnaga toitmisel on väga palju plusse, alustades sellest, et see seob lapse kohe emaga ning on mõlemale väga mõnus. Ka meditsiinistatistika on rinnaga toitmise poolt. Näiteks on leitud, et kui ema imetab elu jooksul vähemalt 16 kuud, langeb tema rinnavähi risk poole ja munasarja vähi risk kolmandiku võrra või rinda saanud lapsel on keskkõrvapõletikku vähem kui lapsel, kes rinnapiima ei saa.

Imetamine on lapsele kasulik vastupanuvõime tugevdamiseks, rinnaga toitmisel ei pea esimesed kuus kuud muretsema selle pärast, kas laps saab kõiki vajalikke toitaineid. Muidugi on see väga soovitatav. Aga naljakas oleks öelda, et andke rinda sellepärast, et teil tekib väiksema tõenäosusega rinnavähk. See, kui pikalt rinda anda, jääb ikka naise enda valida.

Kellele on mõeldud hiljuti Magdaleena polikliiniku juures avatud rinna tervise kabinet?

Ida-Tallinna Keskhaiglal on väga suur naistenõuandla ning naistel on alati väga palju küsimusi rindade kohta – see on põhiline põhjus, miks otsustasime avada spetsiaalse rinnakabineti. Kabineti personal oskab paremini vastata rinnateemalistele küsimustele ning tegeleb ka selliste patsientidega, kes vajavad jälgimist.

Nõustame ka naisi, kes on tundnud rinnas tükki või valulikkust, kelle rinnad on ebasümmeetrilised. Saame vajadusel suunata ultraheli- või mammograafilisele uuringule. Kabinetti saab probleemide korral pöörduda ilma saatekirjata eelneval registreerumisel.

Kuidas suhtute ennetustöös kasutatavasse hirmutamisse ja šokiteraapiasse, mis vallandab inimestes paanikat?

Väikeste muutuste tegemiseks inimeste tõekspidamistes on vaja väga tugevat impulssi. Sotsiaalreklaami puhul leiavad paljud, et need lähevad üle piiri, kuid lõpuks saavad kõik kasu väikesest nihkest, mis sellest tekib.

Võib tunduda, et teavituskampaania riivab isegi sündsustunnet või üldlevinud tõekspidamisi, aga kui need reklaamid ükskord ära kaovad, on paari aasta pärast mälusoppi talletunud suurem teadlikkus. Muidugi peab sellise reklaami puhul olema ligipääs vastavale teenusele. Selleks on ka rinna tervise kabinet, et inimene ei peaks rinnaprobleemide korral kohe onkoloogi poole pöörduma, vaid saab konsulteerida asjaga kursis oleva naistearsti või ämmaemandaga.