Eestlanna kõnnib üksi Hispaaniasse

Maarika Traat Foto: Erakogu

Doktorikraadiga arvutuslingvist Maarika Traat asub järgmisel nädalal Tartust teele, et 4200 kilomeetrit, seljakott seljas, üksi Hispaaniasse Santiago de Compostelasse kõndida.

Ideele, et selline rännak ette võtta, ei tulnud juhuslikult. «Kõndisin eelmisel sügisel Saint-Jean-Pied-de-Port’ist Santiagoni ja sealt veel edasi Atlandini, Fisterrani – kokku 900 kilomeetrit,» selgitas ta. «See kuuajane rännak oli väga hea kogemus igas mõttes, aga sealt jäi mulle kuidagi kõrvu kummitama kellegi kaasteelise ütlus, et tõeline palverännak algab oma koduuksest.»

Pool aastat eelmisest retkest möödas, on Maarika soov uuesti teele asuda läinud järjest suuremaks. «Kui alguses tundus see mõte väga hull, siis tasapisi harjusin sellega ja pärast pikka edasi-tagasi vaagimist otsustasin, et tuleb ära teha,» jõudis ta tõdemuseni.

Seiklushimuline naine lisas, et kuigi tal on plaanis võimalikult palju mööda ajaloolisi Jaakobi teid kõndida, siis ei ole tema reis palverännak religioosses mõttes. «Aga eks peale lihtsalt kõndimiserõõmu on seal oma vaimne-spirituaalne mõõde ka kindlasti olemas,» nentis ta.

Naine selgitas, et muude põhjuste kõrval võtavad paljud inimesed Santiago tee jalge alla selleks, et Püha Jaakobus mõne neile lähedase inimese raskest haigusest terveks raviks. «Üks mu väga lähedane inimene on tõsiselt alkoholismi ohvriks langenud, isegi selle tagajärjel teispoolsuses ära käimine ei avaldanud piisavat mõju,» pihtis ta.

«Ma ei panustaks küll niivõrd Püha Jaakobuse abistavale käele, aga ehk innustab mu ettevõtmine ka seda inimest taas muude maailma asjade vastu huvi tundma ja minu rännakut virtuaalselt kaasa tegema. Varem oli temagi väga seiklushuviline ja ettevõtlik,» lisas ta.

Kurjategijate rünnakut Maarika enda sõnul ei karda, sest on varemgi palju reisinud ja Euroopas üksi hääletanud. «Ma usun inimeste headusesse,» ütles ta. «Eelmisel rännakul olid kõige põnevamad ikkagi teekonnal kohatud inimesed ja võiks öelda, et selline eriline Santiago teele ainuomane õhkkond ning camaraderie (sõbralikkus – toim).»

Lapsi Maarikal ei ole, kuid koju jäävad teda ootama vanemad, õed, viis õepoega ja sõbrad, kes esialgsest üllatusest kiiresti üle said – nad juba teadvat, milline ta on.

Seljakotti mahutab rändur vaid hädavajaliku, sest kui ta endale sponsoreid ei leia, peab ta enamasti telkima. Tartu Ülikooli teadur on viimasel ajal teadlikult sõlminud tähtajalisi lepinguid, et tal oleks suurem liikumisvabadus.

Täpne trajektoor veel selgub, kuid kindlasti kõnnib ta enda sõnul läbi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania – kokku ligikaudu 4200 kilomeetrit, milleks naine planeerib sada päeva. «Tahan võimalikult palju kõndida mööda ajaloolisi Santiago teid ning vältida liiklusrohkete teede ääres kõndimist – nii palju kui vähegi võimalik,» tunnistas ta.

Maarika rännakut kajastab blogi Reisiguru.ee portaalis.