/nginx/o/2025/06/05/16896801t1h5234.heic)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/18/16933764t1h42bc.jpg)
Iirimaa vaikne väikelinn on peitnud endas saladust, mis hakkas hargnema alles hiljuti. Aastaid räägiti vaid sosinal, vihjati ja vaikiti. Kuid nüüd, pärast pikki ootusi ja kangekaelset uurimistööd, on pinnas lõpuks hakanud liikuma. Küsimus ei ole enam, kas seal on midagi, vaid kui palju.
Iirimaal on alanud väljakaevamised endise kloostri territooriumil, kus võimude hinnangul võivad peituda ligi 800 surnud lapse ja imiku jäänused. Tegemist on endise vallaliste emade koduga, mida juhtisid katoliku kiriku nunnad.
Paljud lastesäilmeid kardetakse olevat visatud reovee kogumiskaevu, mida tuntakse kohalike seas lihtsalt kui «auk», rääkis ajaloolane Catherine Corless Sky Newsile.
Kokku suri selles kodus aastatel 1925–1961 vähemalt 798 last. Corlessi uurimistöö järgi maeti neist vaid kaks lähimale kalmistule. Ülejäänud 796 surnukeha asuvad tõenäoliselt endise Bon Secoursi emadele ja lastele mõeldud kodu all, mille hoone lammutati 1971. aastal. Praegu on ümbritsetud alale rajatud moodne korterelamute kompleks.
Kohalikus kõnepruugis «Koduks» (The Home) kutsutud asutus oli katoliku nunnade hallatav sünnitusmaja, kuhu saadeti vallalised rasedad naised sünnitama. Pärast sünnitust pidid naised seal sageli ligi aasta jagu tasuta tööd tegema.
Emad ja vastsündinud lahutati teineteisest. Lapsed jäid nunnade kasvatada ja nad anti lapsendamiseks. Seda tihti ilma vanemate teadliku nõusolekuta.
Bon Secoursi tragöödia tegelik ulatus tuli päevavalgele alles 2014. aastal tänu Corlessi uurimistööle. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, on lõpuks algatatud ka ametlik uurimine.
Kriminalistidel võib kuluda kuni kaks aastat, et tuvastada beebide säilmed, pakkuda neile väärikat ümbermatmist ning anda ellujäänutele mingigi võimalus teemaga rahu tegemiseks.
«Ma ei hooli sellest, kui sealt leitakse kasvõi ainult sõrmkübaratäis, sest mulle on öeldud, et kuuekuuste laste jäänuseid ei pruugi enam palju alles olla – pigem kõhr kui luu,» ütles Annette McKay. Ta usub, et tema õde oli üks 798 hukkunust. Tema ema Margaret «Maggie» O’Connor sünnitas Bon Secoursi kodus tütre Mary Margareti pärast seda, kui teda oli 17-aastaselt vägistatud.
Tüdruk suri kuue kuu vanuselt. Ema sai nunna käest sellest teada.
«Ta riputas pesu, kui nunn tuli tema selja taha ja ütles: «Sinu patulaps on surnud»,» meenutab Annette, kes elab nüüd Ühendkuningriigis.
Bon Secours oli vaid üks osa suuremast institutsionaalsest süsteemist, mis rõhus Iiri ühiskonnas vallalisi, rasedaid ja ühiskonna poolt hukkamõistetud naisi. Selle süsteemi tegelike juurte ulatus on hakanud ilmnema alles viimastel aastatel.
Need naised, kes sattusid Bon Secoursi korduvalt, see tähendab, et said taas lapse väljaspool abielu – saadeti sageli edasi Magdaleena pesumajadesse. Need olid kurikuulsad asutused «langenud naistele», mida juhtisid samuti sageli katoliku ordud ja mida toetas vaikselt ka riik.
Algselt tähendas väljend «langenud naine» prostituuti, kuid ajapikku hakkasid Magdaleena pesumajad vastu võtma ka «võrgutatud» naisi, vägistamis- ja intsestiohvreid, orbude või väärkoheldud laste seas kasvanud tüdrukuid. Viimased Magdaleena pesumajad suleti alles 1990ndatel.
Iirimaa valitsus esitas ametliku riikliku vabanduse 2014. aastal. 2022. aastal käivitati ka hüvitisskeem, mille raames on siiani makstud välja ligi 33 miljonit eurot 814 ellujäänule.
Religioossed ordukogud, kes paljusid neist pesumajadest juhtisid, on seni keeldunud ohvrite või Iiri justiitsministri üleskutsetest panustada hüvitiste maksmisse.