TÕE OTSINGUL ⟩ Kasuvanemate kahtlane karistusmeetod viis seitsmeaastase poisi surma?

Foto: Shutterstock

Alatoidetud poiss suri piinarikkalt pärast seda, kui ta oli tõenäoliselt tarbinud liiga palju oliivivedelikku – seda ebatavalist meetodit kasutasid lapse kasuvanemad siis, kui last oli tarvis karistada.

Seitsmeaastane Isaiah Stark viidi haiglasse 17. veebruaril 2020, sest ta oli pikka aega oksendanud ja ebatavaliselt käitunud. Ta kaotas teel haiglasse teadvuse ja suri järgmisel päeval.

Isaiah kasuisa Jon pidas Grand County’s Colorados politseiniku ametit, tema abikaasa Elizabeth kasvatas kodus nende viit poega.

Kui kohalikud võimud järeldasid, et Isaiah' surm oli traagiline õnnetus, mille puhul pole alust süüdistusi esitada, siis laste heaolu eest seisvad aktivistid nõuavad aga põhjalikku uurimist, väites, et see oli tarbetu ja seda oleks saanud vältida, kirjutab ajaleht The Denver Post.

Jon ja Elizabeth avaldasid korduvalt, kui raskeks nad Isaiah' kasvatamist pidasid. Nad olid poisi kohe pärast sündi lapsendanud, vahendab Daily Mail.

Vanemad väitsid, et laps kannatas vaimse tervise probleemide all, mis hoidsid nii teda ennast kui tervet perekonda n-ö pantvangis. Tal diagnoositi ka reaktiivne kiindumushäire – seisund, mille puhul lapsel on raske hooldajaga turvalisi emotsionaalseid sidemeid luua.

2019. aastal, kaks aastat pärast lapsendamist, pöördus Elizabeth arsti poole abipalvega: «Ma olen meeleheitel.» Väidetavalt küsis ta, et kas on olemas mõni tugevam ravim, mida saaks kiiresti välja kirjutada, mis võtaks lapselt võimaluse ärkvel olla ja tema keha välja lülitaks.

Uskumatul moel lubas piirkonna abikoroner Tawnya Bailey paari toetada, kinnitades: «Ma teen kõik endast oleneva, et see asi jääks meie vahele,» selgub Colorado uurimisbüroo aruandest, mida nägi ka The Denver Post. Ta ütles väidetavalt paarile, et ka uurija Bobby Rauch tegutseb samas suunas ja et ringkonnaprokurör heitvat kõrvale igasugused lahangutulemused.

Aruande kohaselt kinnitati Starkidele, et juhtum on lõpetatud.

Kuid endiselt on neid, kes usuvad, et poisi surma põhjustasid tema vanemad. Colorado lastekaitsespetsialist Stephanie Villafuerte kritiseeris hiljem uurimist, öeldes: «Meil on palju vastuseta küsimusi ja need, kelle kohustus on vastuseid anda, keelduvad seda tegemast.»

Tema ametkonna koostatud aruandes väideti, et Jon ja Elizabeth olid öelnud, et Isaiah oli katki, kui nad ta endale võtsid. Nad olid esitanud kaebusi tema «manipuleeriva käitumise ja jonnakuse» kohta.

Elizabeth väitis lisaks, et Isaiah vihkas teda juba kahekuuselt ja käitus halvasti vaid siis, kui nad omavahel olid, seisab raportis.

Isaiah oli ainus laps peres, kes oli lapsendatud ning kõik viis poissi olid koduõppel.

Pärast Isaiah' surma võtsid kolm inimest ühendust osariigi laste väärkohtlemise infoliiniga. Üks neist ütles, et Jon ja Elizabeth kasutasid karistuseks oliive ja oliivivedelikku, kui lapsed halvasti käitusid.

«Teavitaja muretses teiste laste heaolu pärast selles kodus ja liigse distsipliini kasutamise pärast,» seisab kirjas.

Lahangu kohaselt oli Isaiah surma hetkel nii tugevalt dehüdreerunud, et isegi väike kogus oliivivedelikku oleks tema jaoks surmav olnud. Ta oli ka alatoidetud ning tema peen- ja jämesool olid tugevalt laienenud, selgitas väljaanne.

Denveri mürgistuskeskuse direktor Shireen Banerji ütles, et selline soolasisalduse imendumine on väga haruldane. «See ei saanud olla lihtsalt õnnetus,» ütles Banerji. «Sellise koguse joomine eeldaks, et keegi joob seda nagu jooki.»

Vaatamata Villafuerte järeldustele on ringkonnaprokurör Matt Karzen seisukohal, et vanemate süüdistamiseks puudub igasugune alus.

«Lahkamine ja sellele järgnenud täiendavad meditsiinilised ülevaated ei suutnud tuvastada täpset surmapõhjust ega ka vajalikku, mis võimaldaks vastavalt Colorado seadustele süüdistuse esitamist,» ütles ta.

Vaid kuu pärast Isaiah surma jäid vanemad ootama oma kuuendat poega, Knoxi.

Pere blogis kirjutas Elizabeth Knoxist kui oma imelisest beebist ja lisas: «Kaotasime Isaiah 2020. aasta veebruaris. Kolm nädalat hiljem vajus kogu maailm isolatsiooni. Meile meenutas see üksindus seda, mida meie pere tundis nende seitsme aasta jooksul, kui püüdsime läbi murda tema vaimse haiguse pimedusest. Knox on meie imebeebi.»