INTERVJUU ⟩ 30ndates karjääripöörde teinud Marleen: naised võiksid olla julgemad

Marleen Mägi unistas ämmaemanda ametist juba koolipingis, kuid jõudis selleni alles hiljaaegu ning õige huvitavat rada käies. Ta peab tähtsaks enese arendamist ja huvi ega ole teadlikult kõrgetele ametikohtadele pürginud.

Millega te praegu tegelete?

Ma töötan ämmaemand-imetamisnõustajana Ida-Tallinna keskhaiglas (ITK) neonatoloogia osakonnas ehk vastsündinute intensiivis. Lisaks toimetan ITK emapiimapangas. Armastan öelda, et ma olen ämmaemand ja koordineerin emapiimapanga tööd.

Aga tegelikult te juhite emapiimapanga tööd?

Mina olen emapiimapanga töö koordineerija. Me tegutseme kolmekesi – seal on arst doktor Ruth Käär, mina ja õde Lilian Bondar, kes saadab doonorrinnapiima mikrobioloogilisteks analüüsideks, pastöriseerib, määrab toiteväärtuse ja veel palju muud, mis sinna juurde kuulub.

Ma olen alati öelnud, et emapiimapank ei saaks toetuda ainult kolmele inimesele. Selleks et doonoreid leida, peab tööd tegema terve naistekliinik. Ei ole nii, et ainult mina käin mööda haiglat ja otsin rinnapiimadoonoreid. Juba rasedatele on vaja rääkida emapiimapangast, rinnapiimadoonorlusest ja selgitada, mis põhjustel võib vastsündinud vajada doonorrinnapiima. Sünnitusjärgsetes palatites võiks ämmaemand märgata potentsiaalseid rinnapiimadoonoreid.

Kes sobib doonoriks?

Rinnapiima saab loovutada kuni kuus kuud pärast sünnitust. Naine peab olema terve, tal peab jätkuma rinnapiima ja ta peab tahtma seda annetada oma lapse kõrvalt. See on vabatahtlik ja ei ole tasustatud, et mitte tekitada olukorda, kus oma laps jääb ilma rinnapiimata selle tõttu, et rinnapiima annetamise eest saab tasu.

Sel aastal saab meie emapiimapank 15-aastaseks ning see oli esimene Balti riikides, kui doktor Annika Tiit-Vesingi ja doktor Pille Andresson sellele aluse panid. Minu hinnangul on Eesti muidugi nii väike, et piisaks ühest korralikust ja toimivast emapiimapangast. Kindlasti ei pea emapiimapank olema igas haiglas, selle loomine ja ülalpidamine on korralik investeering.

Kes doonorrinnapiima saavad?

Doonorrinnapiim on eelkõige mõeldud enneaegsetele vastsündinutele ja haigetele vastsündinutele selle ajani, kui oma emal veel rinnapiima ei ole. Doonorrinnapiim on parim alternatiiv oma ema piimale. Doonorrinnapiima andmiseks on kindlad reeglid ja vanem peab andma selleks oma nõusoleku. On olnud ka üksikuid keeldujaid. Alati paneme kirja, mis doonorrinnapiim kellele läks ja kes oli arst, kes korralduse andis.

Milline on olnud teie karjäär tervishoius?

Ma läksin ämmaemandust õppima 2008. aastal. Ütlesin sisseastumiskatsetel kohe, et tahan tööle minna Tallinna lastehaiglasse vastsündinute ja imikute osakonda ja nii ka läks. Ämmaemanda õpe on neli ja pool aastat ning kooli lõpu poole töötasin abiämmaemanda-imetamisnõustajana ITKs. Kuu enne kooli lõppu helistas doktor Liis Toome lastehaiglast ITKsse imetamisnõustamise kabinetti Ada Vahtrikule ja uuris, kas neil oleks soovitada imetamisnõustajat. Nii saingi 2013. aastal, kohe kui kooli lõpetasin, tööle Tallinna lastehaiglasse.

Töötasin seal aasta imetamisnõustajana ja seejärel sai minust vastsündinute ja imikute osakonna õendusjuht. Ma ei olnud enam esimeses nooruses, mul oli varasemast olemas nii majandusharidus kui ka juhtimiskogemus, mistõttu julgesin selle pakkumise vastu võtta. Lastehaiglas töötamise ajal omandasin Tartus ka õendusteaduse magistrikraadi. Oli huvitav ja stressirohke aeg, mil sai tehtud suuri tegusid. Lõpuks sai mul aga energia otsa. Viimaseks suuremaks projektiks Tallinna lastehaiglas oli perepalatite loomine ja seejärel, aastal 2019 otsustasin lastehaiglast ära minna.

Mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi olla ühelgi juhtival kohal ja kaalusin ka tervishoiust lahkumist. Minu pere nägi, et olen nii väsinud ja vajan taastumiseks pausi. Nad ütlesid, et minu kojujäämist on vaja selleks, et meie perre saabuva koerakutsika eest hoolt kanda. Ta on mulle ääretult armas ja tema vanuse järgi tean, millal lastehaiglast ära tulin. Koer Tormi saab nüüd kuueaastaseks.

Aga koju te ei jäänud, kuidas elu edasi läks?

Ma töötasin mõnda aega perearstikeskuses pereõena ja ühel päeval, kui trammiga tööle sõitsin, helistas mulle õdede liidu asepresident Gerli Liivet, kes ütles, et ma võiksin kandideerida Põhja piirkonnajuhi ametikohale. Esimese asjana küsisin, kas tal tõesti kedagi nooremat võtta ei ole, ning lubasin kandideerida ainult siis, kui on vähemalt kolm kandidaati. Osutusingi valituks ja olin märkamatult taas juhtival kohal. Tagantjärele mõeldes ei olnud see kerge aeg. Algas Covid-19 pandeemia teine laine, mil töö oli hoopis teistsugune – kõik oli lukus, kõik tegid kaugtööd. Inimesed olid väsinud ja vihased ning sisseelamine piirkonna töösse võttis seetõttu kauem aega.

Sellesse perioodi jääb töötamine ligi poolteist kuud Põhja-Eesti regionaalhaiglas Covid-osakonnas ja Confidos vaktsineerimisprojekti õendustöö koordineerimine. Olen pidevalt teinud tööampse, et teha kogu aeg ka praktilist tööd. Tunnen, et kui õdesid on puudu ja kutsutakse, siis pean minema.

ITKsse sattusin aga nii, et olime õdede liidu delegatsiooniga kollektiivlepingu läbirääkimistel ja seal oli ka doktor Pille Andresson, kes kutsus mind tööle oma osakonda. Ütlesin, et töötan õdede liidus ja saaksin tulla ainult väga väikese koormusega. Läksingi sinna esialgu veerand kohaga ja praegu töötan poole kohaga. Mulle sobib nii, sest teen palju erialast tööd ka omal initsiatiivil ja vabast ajast, seega keskmiselt tulebki täiskoormus kokku. Ma panen aastas umbes ühe kuupalga suuruse summa koolitustesse, mis on seotud laste toitmise ja imetamisega.

Foto: Rait Tuulas

Kuidas seda endale lubada saate?

Kasutan oma raha targalt, selle nimi on mõistlik majandamine. Mul on pere toetus – kõik hindavad väga erialast arengut ja sellesse investeerimist. Ma ei teeks seda, kui see teema ei pakuks mulle huvi. Tunnen, et olen õiges kohas ja seetõttu olen valmis ka ise investeerima. Ametlikult peab iga õde ja ämmaemand end aastas 60 tundi koolitama ja seda on ITK muidugi kenasti võimaldanud.

Kuidas mõtestate juhi tööd?

Ma ei pea silmas kedagi konkreetset, aga olen jõudnud seisukohale, et juhtidel võiks olla tähtajalised töölepingud. Kui töölepingu pikendamine sõltub ootuste täitmisest, aitab see rohkem eesmärkidele keskenduda ning juhid oleksid motiveeritumad ja paindlikumad oma tööd tegema. Kuna kõik on kogu aeg muutumises, võib vabalt ette tulla vajadus uue juhi järele. Näiteks kui on vaja tööd ümber korraldada, võib vaja minna uusi teadmisi ja oskusi, et seda kõike teha.

Lahkusin lastehaiglast seetõttu, et tundsin, kuidas ma väsinuna ei pruugi näha enam võimalusi või projekte ega panusta enam piisavalt. Seetõttu arvan, et juhtide kohad võiks aeg-ajalt vahetuda.

Samuti on elu õpetanud, et sõnadel on väga suur jõud. Viie minutiga on võimalik hävitada suhe, mida oled ehitanud mitu aastat. Seetõttu leian, et juhina on eriti oluline mõista oma inimesi ning mitte lasta emotsioonidel võitu saada. Praegu vastsündinute intensiivraviosakonnas töötades tunnen, et meie meeskond on ülitugev. Meie juures töötades peab olema meeskonnamängija. Peab olema julgust otsuseid vastu võtta. Vastsündinutega töötades tuleb olla ülimalt tähelepanelik. Väga täpselt on vaja märgata, mis ja kellel muutub. Mulle tohutult meeldib siinne õdede ja arstide koostöö. Kui arst annab raskes situatsioonis tagasisidet ja kiidab meeskonda, on sõna «aitäh» kirss tordil. Ma pean oma meeskonnast väga lugu, nad on tõelised professionaalid.

Mida töö õdede liidus teile pakkus?

Töötasin õdede liidus Põhja piirkonna juhina ligi neli aastat. Ma sain näha kogu õendusega seonduvat laiemalt ja selle telgitaguseid. Sain aru, miks asjad juhtuvad ja kui raske on tervishoius muudatusi ellu viia. Tegin koos Gerliga [Liivet] ka rahvusvahelist tööd. See oli suurepärane võimalus kuulda ja näha eri riikide probleeme ja saada rasketel hetkedel tuge teistelt riikidelt. Ma sain suhelda, näha, olla kohal ja aru saada, mis maailmas tegelikult toimub.

Juhatuse liikmena oli minu ülesanne olla president Anneli Kannuse ja asepresident Gerli Liiveti tagala. Kui ma olin selle endale selgeks teinud, siis kõik sujus. Nende mõte oli, et jagaksime omavahel ülesandeid ja juhatuse liikmed pakuvad neile tuge. Ma olen väga õnnelik, et sain seda teha.

Ma arvan, et meil oli Anneli ja Gerliga väga hea koostöö, sest meil kõigil olid põhiväärtused tugevalt paigas – sa pead olema kohusetundlik ja sul peab olema kirg, et midagi päriselt ära teha. Praeguseks on meil välja kujunenud sõprus. Meie kõigi tagala on meie pere ja me hindame seda kõrgelt. Ma olen selline inimene, kes ei taha ise olla eesliinil. Mulle väga sobib, kui saan olla kellegi taustajõud ja seepärast me sobisimegi.

See ei tähenda, et meil poleks olnud kirglikke vaidlusi. Vaielda peab ka oskama ja oma põhimõtete eest tuleb seista. Näiteks hakkas minu õigluskompass kriipima aasta õe või auliikme määramisel. Minu jaoks oli tähtis, et tiitli saaja ei oleks ise samal hetkel õdede liidu volikogus ega juhatuses tööl, see tundus kuidagi vale. Mul on hea meel, et see muudatus sai sisse viidud.

Miks otsustasite alles 30ndates eluaastates, et soovite töötada õenduses?

Tahtsin õppida ämmaemandust juba pärast keskkooli lõppu, aga aeg ei tundunud õige. Mul oli vaja teha nii palju teisi asju. Tagantjärele oli see õige otsus – mul oli vaja maailma näha, lapsed saada, palju seiklusi kogeda. Pärast seda, kui mul oli oma aastase lapsega lastehaiglas ebameeldiv kogemus, mõtlesin, et nüüd on aeg. Pole mõtet vinguda, tuleb ise õppima minna ja teha midagi paremini.

Konkurss oli tugev – viisin paberid nii õe kui ka ämmaemanda õppesse ja valisin ämmaemanduse. Ma nautisin õppimist täiel rinnal ja seejärel läksingi lastehaiglasse tegema neid asju, mis minu kogemusele tuginedes neil hästi ei toiminud.

Minu lapsega oli nii, et perearsti määratud ravi ei mõjunud ja ta soovitas mul pöörduda lastehaiglasse. Lily palavik tõusis iga kolme tunni tagant üle 39 kraadi. Kõigepealt põrkusin selle taha, kõrge palavikuga aastane laps süles, et lastehaigla EMOs öeldi mulle, et ilma saatekirjata me vastu ei võta. Oli suvine aeg, töötajaid oli vähe ja arsti nägin palatis alles siis, kui olin seda tugevalt nõudnud, ja see ei juhtunud esimesel haiglapäeval. Mäletan isolatsioonipalatis ühte väikest poissi, kellel oli tõsine haigus, ta lihtsalt nuttis ja teda ei lohutanud mitte keegi. Pärast meie kogemust kartis minu laps arste kuni puberteedieani.

Praeguseks on sellest möödas 25 aastat, aga meeles on see nagu eilne päev. Sealt sain missioonitunde, et inimestega tuleb rääkida, eriti lastega. Ei saa lihtsalt patsienti haiglasse sisse võtta ja mitte talle infot anda või halvimal juhul laps üksinda nutma jätta. Väga palju jääb just suhtlemise taha.

Milline on teie missioon?

Minu ülesanne on alati tagada, et terve pere, aga eelkõige ema ja laps tunneksid ennast hästi. Soovin, et neil oleks lähedustunne ja rinnaga toitmine õnnestuks. Värskeid vanemaid tuleb toetada nii palju, et nad haiglast koju minnes kõigi asjadega edukalt edasi toimetatud saavad. Perede lood pole alati mustvalged, juba ema tervislik seisund on erinev. See ongi minu missioon – aidata ja olla toeks oma meeskonnale, et aidata ema ja last.

Mul on lihtne töötada haiglas, sest ma tahan kõigile head. Ma ei taha kellegagi võistelda või kellestki parem olla. Ma ei tee midagi tunnustuse nimel. Muidugi on tore, kui tunnustatakse. Näiteks kui tuuakse lilli ja kommikarpe, jagan neid alati kolleegidega ega hoia neid endale. Tervishoid põhineb ju meeskonnatööl.

Kuidas jõuda vaimselt nii küpse seisundini, et oled võimeline end sisemiselt organiseerima?

See, mida sa teed, peab sulle meeldima. Sa pead end kogu aeg selles valdkonnas arendama ja sul peab olema taustajõud. Minu taustajõud, nagu ka Annelil ja Gerlil, on minu pere. Mul on suurepärane pere ja suurepärased sõbrad.

Elu on, nagu ta on, aga tuleb olla ise lahke ja julge ning investeerida oma peresse ja sõpradesse. Kui hoida oma peret ja sõpru nagu hinnalisi aardeid, on nad alati sinu ümber ja sinu jaoks olemas, kui midagi peaks juhtuma. Kui keegi küsib, mis on minu kõige suurem saavutus, siis ma ei nimetaks ühtegi tööasja, vaid seda, et mul on minu inimesed. Ja kuulge, ma olen abielus oma elu armastusega!

Foto: Rait Tuulas

Kuidas elu armastust kohatakse?

Meie kohtusime tööpostil, ja kui ta mind nägi, siis komistas nii, et pidi mulle peaaegu sülle kukkuma. Sel aastal täitub meil ametlikult 26 abieluaastat.

Milline oli teie elu enne õendust?

Ma nimetaksin seda rohkem seikluseks. Minu elu oli paljuski seotud sellega, mida minu abikaasa Mart tegi. Meil sündis ka teine laps, kelle kõrvalt pikemalt koju jäin. Olen tänu mehe tööle elanud mõnda aega nii Poolas kui ka Soomes. Mingil ajal elasin kui Hunt Kriimsilm – olen töötanud juhatuse assistendina, õppinud Mainori majanduskoolis ja samal ajal seal ka assistendina töötanud. Veel olen töötanud personalijuhina ja üritanud ka oma ettevõtet ajada. Olen isegi jaekaubanduses kaupluse juhatajana töötanud. Minu abikaasa on olnud tööasjus palju ära ja ma olen pidanud hakkama saama kahe lapse, majaehituse ja ämma terviseprobleemidega. Seega olen teinud just neid asju, mida olen saanud. Pean ennast heaks kohanejaks. Ma ei ole lasknud elul igavaks minna.

Mis põhimõtetest te kinni peate?

Naised võiksid olla julgemad ja kasutada oma võimalusi rohkem ära, kandideerida huvitavatele töökohtadele ja küsida rohkem palka. Mina käin alati valimas, valin kohusetundest. Võtan seda kui privileegi ja suhtun sellesse väga tõsiselt.

Olen oma tütart kasvatanud vaimus, et ühel päeval ilu kaob. Mõlemad lapsed on saanud kasvatuse, et tuleb ise endaga hakkama saada, tuleb teha huvitavaid asju ja olla iseseisev. Ma pole olnud kontrolliv lapsevanem, pigem olen jälginud nende tegemisi uudishimuga ja toetanud vajalikul hetkel. Nad on selle eest väga tänulikud. Meil on lähedased suhted ja hea kontakt. Meil on üldse väga kokkuhoidev pere. Minu ema saab sel aastal 78-aastaseks ja isa 76. Ma helistan emale vähemalt kolm korda nädalas – oma lähedaste eest tuleb hoolitseda.

Kas näete Eesti õendust abi saaja või abi andjana?

Õed on olnud alati andjad. Aga kui õdede liitu poleks, ei toimuks õenduses midagi märkimisväärset. Meil ei oleks õendusmäärust, eriõdesid ega kollektiivlepingut. Me oleme suuremad andjad kui saajad.

Eestis on väga palju tarku, tublisid, asjalikke ja professionaalselt õdesid. Piirkonnajuhi kohal puutusin aga kokku ka inimestega, kes purskasid viha, samal ajal omamata ei teadmisi ega huvi. Olen saanud kirju, mida pidin lugema kolm-neli korda, enne kui sain aru, mida inimene tahtis, vormistusest ja grammatikavigadest ei hakka üldse rääkimagi. Vahel mõtlesin, et kuidas selline inimene teeb oma tööd, suhtleb inimestega ja dokumenteerib. Mulle oli šokeeriv, et haritud inimesed võivad sellised olla. Õnneks on see vaid väike osa – üldiselt on Eesti õed tublid ja töökad. Küll aga võiksid inimesed rohkem keskenduda, olla uudishimulikud ja rohkem ise küsimustele vastuseid otsida.

Mida te oma elult veel ootate?

Ma arvan, et olen oma elus hetkel väga mõnusas kohas. Ma naudin seda, kui saan minna Hiiumaale sauna, kuulata väljas linnulaulu ja käia oma personaaltreeneri Tormiga jalutamas. Kõlab klišeena, aga kui veel sõjad ka maailmast otsa lõpeks, oleks mu soovid täidetud.

Intervjuu ilmus Eesti Õdede Liidu ajakirja Eesti Õde kevadnumbris.