Miks räägib mõni inimene liiga palju?

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Me kõik teame kedagi, kes on lakkamatu lobamokk ja ei anna teistele vestluses sõna. Nad räägivad ilma kuulamata ning neile tundub, et kõik, mis nende suust välja tuleb, on hirmus põnev.

Miks nad nii teevad? Mida teised selle takistamiseks ette saavad võtta? Veelgi enam – mis siis, kui oled ise üks nendest?

Rääkimine on osa inimeseks olemisest, kirjutab psychologytoday.com. Meid eristab loomadest see, et võime kuulata teise inimese unistuste, hirmude, rõõmude, ihade ja kaotuste kohta ja saame ka ise kõike seda teisega jagada. Inimesed, kes räägivad liiga palju, ei mõista vestluse tasakaalu.

Inimesed õpivad varakult automaatselt kuulama. Juba väikelapsed eristavad politsei sireeni linnulaulust, see on õpivahend. Kuulamine on aga väga keerukas protsess ja võime helisid töödelda võib näidata ka midagi inimese õpivõime kohta – see võib seletada, miks on nii paljudel vestluskaaslastel raskusi teistega sideme tekitamisel. See ei tähenda, et kõik inimesed, kes lakkamatult räägivad, ei oskaks teistega sidet leida, kuid neil võib olla raskusi kuulaja tuju ja vastuste tajumisel.

Mõned inimesed räägivad endast palju, sest nad usuvad siiralt, et nad on kõige huvitavamad inimesed, keda nad teavad. On aga ka palju neid, kes kardavad oma tundeid, ja tõrjuvad neid rääkimisega eemale. Loomuliku vestluse käigus antakse teatepulk ühe käest teise kätte, kuid mõlema liigrääkija puhul seda ei juhtu ja inimesed vestluse käigus lähedasemaks ei saa. Lakkamatu rääkimine ei anna aga rääkijale võimalust õppida enda tunnetega hakkama saada.

Mida siis teha, kui oled hädas kolleegi, sõbra või armsamaga, kes räägib liiga palju? Siin on viis soovitust, millest võid abi leida.

1. Esiteks kuula. Aga ära kuula liiga kaua. Samal ajal ürita mõista, mida ta väljendada tahab. Kas ta ihaldab imetlust? On tal mingi kinnisidee, mida ta kuidagi oma peast ei saa? Või on tegemist mingi tundega, mida ta ei suuda ohjata?

2. Kui oled mõnda aega kuulanud ja mõistnud, mis teda rääkima ajendab, küsi, kas võid teda segada. Tavaliselt mainivad nad seepeale, et räägivad liiga palju ja annavad teisele sõna. Ära hakka viisakusest tõde salgama, see ajab teid mõlemaid segadusse. Kui ta mainib, et räägib jutu lõpuni, siis vasta «Ma arvasin, et sa olidki juba lõpetanud, kas ma võin rääkida, mida ma kuulsin, et sa ütlesid?» (Muidugi peab mõni ikka seda oma sõnadega ringi jutustama ja kuna sul ei ole valikut, kuula ta ära, aga katkesta kohe, kui ta hakkab teemat vahetama).

3. Kui katkestad teda, siis ole valmis vastama seda, mida kuulsid teda rääkivat. Ära lasku sügavatesse psühholoogilistesse selgitustesse. Võiksid öelda midagi lihtsat, mis läheb täppi ja kui võimalik, siis midagi sellist, mis näitab teda heas valguses. Paljud inimesed räägivad teistest üle, sest kardavad kriitikat. Ära siis imesta, kui ta üritab sust taas üle rääkida. Ütle «Oota, ma lõpetan oma mõtte» ja räägi, mida tahtsid tema kohta öelda.

4. Ära lõpeta kommentaariga tema kohta. Lisa enda kogemusi, mis kinnitavad, et mõistad teda. Selleks võib olla mälestus sarnasest olukorrast, sarnane tunne või naljajutt – kõik, mis annab sulle võimaluse jagada enda kogemusi, mille sa saad siduda tema omadega.

5. Lõpeta vestlus, kui see venib liiga pikaks. Sellest ei ole midagi hullu, kui pead vabandama lahkumise pärast inimese ees, kellega rääkimine on kulutanud tavatult palju aega. Kui ta tuleb mõne aja pärast taas oma jutuga sinu juurde, saad öelda, et sul on kahjuks liiga kiire. Sul on õigus kaitsta oma piire.