:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574412t1hbcd9.jpg)
«Olime koos kümme aastat. Me polnud tülitsenud, polnud suuri kriise – ja just see oligi probleem. Meie suhe oli muutunud täiesti etteaimatavaks ja igavaks. Ei mingeid üllatusi, ei kirge, ainult harjumus.»
Igas suhtes on hetki, mil kõik tundub habras ja keeruline. Küsisime Eesti naistelt, milline on olnud nende kõige raskem hetk armuelus ja kuidas nad sellest välja tulid. Siin on nende ausad, valusad ja õpetlikud lood.
Jääda või lahkuda?
Laura: Olime seitse aastat koos olnud. Ma arvasin, et olen leidnud inimese, kellega jagada elu lõpuni. Meil oli ühine kodu, sõbrad, harjumused – kõik tundus paigas. Aga aegamööda hakkasid väikesed probleemid kuhjuma. Alguses olid need tühised tülid, mida pidasin normaalseks. Aga ühel hetkel märkasin, et me ei räägi enam oma tunnetest. Ta jäi tööle kauemaks, muutus tuimaks ja kaugeks. Ma arvasin, et see on lihtsalt faas, kuni sain teada, et ta oli mind petnud.
Ma olin šokis! Esimene reaktsioon oli vihaselt asjad kokku pakkida ja lahkuda, aga siis tuli hirm – mis siis, kui ma kahetsen? Mis siis, kui ma olen liiga emotsionaalne? Ma veetsin kuid endaga võideldes, püüdes aru saada, kas suudan truudusetust andestada.
Lõpuks mõistsin, et kõige suurem küsimus polegi andestamine, vaid see, kas ma usaldan teda. Ja vastus oli ei. Ma ei tahtnud veeta elu inimesega, kelle kõrval pean pidevalt kahtlema. Lahkuminek oli valus, aga tagantjärele tean, et see oli õige otsus.
Kallima depressioon
Kadi: Mu abikaasa kaotas ootamatult töö ja sellega koos kadus ka tema enesehinnang. Alguses püüdsin teda toetada, olin positiivne, ütlesin, et kõik läheb paremaks. Aga mida rohkem ma pingutasin, seda kaugemaks ta minust emotsionaalselt muutus.
Me ei rääkinud enam. Ta veetis päevi voodis, vältis sõpru, keeldus igasugusest abist. Mina tundsin, et olen suhtes täiesti üksi. Mõtlesin isegi lahkumisele, sest ma ei näinud enam väljapääsu.
Ühel päeval, kui ta isegi meie lapse sünnipäeval toast välja tulla ei suutnud, sain aru, et ma ei saa teda üksinda päästa. Võtsin ohjad enda kätte ja panin talle kirja aja terapeudi juurde. Esialgu ta keeldus, aga kui ütlesin, et ma ei jaksa enam niimoodi elada, sai ta aru, kui kaugele see kõik oli läinud.
Ravi ja teraapia võtsid aega, aga tasapisi hakkas ta paranema. Täna teame mõlemad, kui oluline on oma muresid jagada ja mitte kõike endas kanda. Kui ma oleksin tookord alla andnud, ei oleks meil täna enam perekonda.
Truudusetuse andestamine
Anne: Kui sain teada, et mu elukaaslane oli mind petnud, tundsin, et keegi oleks justkui mu südame lõhki rebinud. Ma ei suutnud süüa, magada ega normaalselt funktsioneerida. Mulle tundus, et kõik, mida ma arvasin end meie suhtest teadvat, oli vale.
Mu esimene instinkt oli ta kohe välja visata. Aga kui ma seda tegin, tuli ta järgmisel päeval tagasi, pisarates, kahetsedes, paludes uut võimalust. Ta tunnistas oma eksimust ja ütles, et see oli suurim viga tema elus. Ma ei teadnud, mida teha. Kas üks petmine tähendab, et kõik on läbi?
Otsustasin, et enne lõplikku otsust proovin mõista, miks see juhtus. Läksime paariteraapiasse. See oli meeletult raske protsess, sest ma pidin endale tunnistama, et meie suhtes olid juba enne petmist probleemid – me ei olnud viimasel aastal enam nii lähedased, me ei rääkinud oma vajadustest ega pingutanud suhte hoidmise nimel.
Lõpuks otsustasin talle teise võimaluse anda. See ei olnud lihtne – usaldust tuli uuesti ehitada, vanu haavu tuli ravida. Aga me tulime sellest läbi ja täna on meie suhe tugevam kui enne.
Lämmatav mugavus
Maarja: Olime koos olnud kümme aastat. Me polnud tülitsenud, polnud suuri kriise – ja just see oligi probleem. Meie suhe oli muutunud täiesti etteaimatavaks ja igavaks. Ei mingeid üllatusi või kirge, ainult harjumus.
Kõige raskem oli endale tunnistada, et me ei olnud enam armastajad, vaid lihtsalt toakaaslased.
Ühel õhtul, kui istusime kahekesi laua taga ja vaikisime, sain aru, et nii see edasi minna ei saa. Ma ei tahtnud lahku minna, aga pidime midagi muutma.
Hakkasime teadlikult rohkem aega koos veetma, tegime midagi uut – õppisime koos tantsima, võtsime ette reise ilma telefonideta, rääkisime avatumalt oma tunnetest. See oli raske ja kohati ebamugav, aga suhe hakkas taas hingama. Väga oluline on mitte lasta mugavusel suhet ära lämmatada.
Perekond ei toetanud
Kaia: Kui tutvusin oma praeguse abikaasaga, olin kindel, et tema on see õige. Ainuke probleem oli see, et ta oli teisest rahvusest ja mu perekond ei aktsepteerinud seda.
Mu vanemad püüdsid mind veenda, et ma teen vea. Nad ütlesid, et kultuurilised erinevused hakkavad meid lahutama, et ta ei saa kunagi minust päriselt aru. Nutsin pidevalt, sest pidin valima oma vanemate ja armastuse vahel.
Lõpuks otsustasin oma südant kuulata. See oli raske, sest mul oli tunne, et pettusin oma perekonnas. Aga aja jooksul, kui mu mees näitas oma hoolivust ja ausust, hakkasid ka nemad teda aktsepteerima. Täna saavad nad suurepäraselt läbi ja mu vanemad on isegi tunnistanud, et eksisid.
Lapse sünd muutis kõike
Helen: Kui sündis meie esimene laps, olin valmis, et elu paratamatult muutub. Aga ma ei olnud valmis selleks, kui väga see meie suhet mõjutab.
Magamata ööd, pidev väsimus ja uued kohustused muutsid meid päev-päevalt rohkem vanemateks kui partneriteks. Me unustasime teineteist. Ma tundsin end tihti üksikuna, isegi kui mu mees oli minuga samas ruumis.
Ühel hetkel mõistsime, et peame oma suhte nimel teadlikult tööd tegema. Panime paika, et kord nädalas on meie aeg. Alustasime väikestest asjadest – koos jalutamine, sügavad vestlused, teadlikud puudutused. See päästis meie suhte, sest armastus vajab hoolt.