«Kas me tõesti vajame mehi? Olgu, see võib tunduda provokatiivne küsimus, kuid vaadake hetkeks statistikat – või lihtsalt oma elu. Kogemus näitab, et paljud mehed on nagu kõrge hooldusvajadusega aksessuaarid: nad nõuavad tähelepanu, kuid annavad vastu ainult peavalu. Rasedus? Naine tegeleb üksi. Lapsehoid? Naine tegeleb üksi. Toit laual? Naine paneb selle sinna. Mida teeb mees? Skrollib WCs või arendab oma lapsikuid hobisid, virisedes samal ajal naise üle. Meie ühiskonnas on mehed need, kes tahavad naiste kulul hõlpelu elada,» kirjutab toimetusele anonüümseks jääda sooviv naine, kes soovib oma isiklikku kogemust teistega jagada.

Mehed armastavad esitada end asendamatuna, kuid kui suhtest lahkumisega kaasneb kohustus hoolitseda laste eest 50 protsenti ajast, haihtub see asendamatuse aura kiiresti. Siis polegi enam naist, kes nende pesu peseks ja hingeelu poputaks.

Suur osa meestest näib elavat fantaasiamaailmas, kus nad on tohutult olulised, ehkki nende panus piirneb sageli «kohal olemisega» – kui sedagi. Minu lapse isa suutis nädalas kahel päeval minu juurde ilmuda, ja seda tehes süüdistas mind oma vabaduse piiramise pärast. Kas temast oli kuidagimoodi abi? Ei, kindlasti mitte. Kui suhe lõppes, oli mees šokeeritud: «Kuidas sa ilma minuta hakkama saad?» Tõepoolest, kuidas!? Naised teevad niikuinii kõike ise.

Kommentaarid (6)
Copy