João Lopes Marques: Õnnepalee kui tõeline Eesti pühamu

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Kulus peaaegu pool tosinat aastat, kuni ma lõpuks selle ära taipasin. Kuus aastat? Justament, täpselt see on ajavahemik, mis lahutab mu Eestisse residendiks vormistamist ning ülemöödunud nädalal Tallinnas toimunud laulatust. Nüüd olen endas päris kindel: Õnnepalee on üks kõige intrigeerivamaid ning võib-olla et ka kõige hämmastavamaid Eesti ametiasutusi.
 

Kõik oluline kipub alguse saama ja lõppema aadressil Pärnu maantee 67. Ja see pole teps mitte juhus: Õnnepalee on oluliste siirderiituste paberimajanduse konveieriks. Riik korraldamas neid toiminguid, mis vanasti olid šamaanide rida.

Mul ei unune iial päev, mil läksime Õnnepaleesse väikest Agnest kodanikuks registreerima. Puhas nauding! Palju etem kui kulukas ristimistalitus küünalde ning sadade sugulastega mu kukil.  

Õnnepalee on sedasorti hoone, kuhu põikab sisse vähemalt kord aastas iga tallinlane. Kas nii möödaminnes või päris asjaosalisena. See on koht, mida jagavad sõbralikus üksmeeles nii vene kui eesti keele kõnelejad. Mille igal ruumil on oma tsiviilotstarve. Milles võib tunda Eesti erinevate ajastute hõngu. Kus olenevalt nädalapäevadest küsitakse abielu registreerimiseks erinevat hinda. Kus saalivad päeva otsa edasi-tagasi vastsündinud, pruudid, peigmehed, pruutneitsid lillevanikutega. Kus...

Õnnepaleest kiirgab tõepoolest iseäralikku energiat.

See on ka tõeliselt feminiinne asutus. Õnnepalee on üks omamoodi paganate pühamu, milles elav nähtamatu Jumalanna on enda hoole alla võtnud kõik perekonnaküsimused. Vaid naised nende olulisust mõistmas.

Kas oled kunagi märganud sealsete töötajate taevavärvi kostüüme? Nad on vanad ja noored, nõukogudeaegse suhtumisega või ladusa inglise keelega, rõõmsameelsed või paberites kinni, kenad ja mitte nii kenad...

Ühiskonnas, kus napib rituaale ja usuriituseid, pakub Õnnepalee kohalikele hetki, mil kõik saavad oma tunded valla päästa. Ja tegelikult ei kahanda sealsete talituste tagasihoidlikkus üldsegi tunnete siirust ega sündmuste olulisust. Õnnepalee paikneb üsna ebatõenäolisel ristteel, kus eestlaste põhjamaine suhtumine kohtub Jeesus Kristuse, ateismi ning isake Leniniga.

Mis seal salata, ma pole tõepoolest kohanud kunagi varem taolist a-la-carte riigiasutust. Selle paindlikkus on tähelepanuväärne. Nad laenavad sulle pliiatsi, kuid värvida võib oma maitse järgi ise. Tseremoonia võibki olla just nii väike: 3 inimest 300 külalise asemel ei kaota selle sügavaimat tähendust.

Olime Agega õnnelikud, et meil oli võimalus just Õnnepalees abielluda: võisime oma pulmapäeva kujundada omaenese üliminimalistliku nägemuse järgi. Vaatamata olematutele külalistele ning meie tavalisele riietusele, sammusime, pisitütar süles, altari ette professionaalse pianisti mängitud Mendelssohni pulmamarsi saatel.

(Jah, me valisime neljapäevapaketi)

Õnnepalee kõlab ikkagi minu jaoks liiga hiinapäraselt. Ei, miskit pole ju otseselt valesti, kuid tegu on ehk liialt optimistliku nimega. Kas pole mitte tõsi, et Pärnu maantee 67 on ka Tallinna lahutuste meka? Veelgi kurvem on mõelda neile linnaelanikele, kes lähevad sinna oma lähedase surmast teatama.

Teemale selle nurga alt lähenedes  — kuidas me küll saame veel Õnnepaleest rääkida? Kas kujutate ette petetud abikaasat taksojuhile ütlemas: «Õnnepalee juurde, palun»? Või leske seal oma armastatut leinamas? No kuulge, see ei sobi teps mitte.

Kui te mu tagasihoidlikku soovitust kuulda soovite, siis kõlaks Lootusepalee hoopis paremini. See tooks silme ette ilusa lootoseõie...Kuid jätkem floora ning seos budismiga. Rohkem kui õnn, on just lootusekiir — palju lootusekiiri, miljon lootusekiirt — see, mis meid elus edasi liikuma paneb.

See mitte ainult ei anna meile elujõudu, vaid kehtib kõigi inimeste jaoks olenemata nende olukorrast. Mõned nimetavad seda ka unistuseks.

Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja  «Eesti ilu välimääraja».

Tõlkinud Age Viira