Päevatoimetaja:
Ele Kalda
Saada vihje

KARM, AGA VABASTAV Karl-Robert Saaremäe, Mihkel Raud ja Sandra Sillamaa teevad nutisõltuvusele säru

Mihkel Raud.
Mihkel Raud. Foto: Urmas Luik

Kas oled kunagi end avastanud hommikul sotsiaalmeediat sirvimas ja leidnud, et pool tundi on märkamatult möödunud? Sama on kogenud Karl-Robert Saaremäe, Mihkel Raud ja Sandra Sillamaa. Kolm tuntud eestlast on otsustanud sellele lõputule kerimisele piiri panna ja oma nutiseadmete kasutust teadlikult piirata. Aga kuidas nad seda teevad?

«Nutiseadmed ei erine sisuliselt šokolaadist, kasiinodest, alkoholist, seksist ega mõnuainetest,» ütleb muusik ja kirjanik Mihkel Raud ausalt. Tema sõnul on nutitelefonid loodud nii, et nad manipuleerivad meie aju dopamiinitasemega, täpselt nagu kasiinoautomaadid. Raud on korduvalt proovinud nutiseadmetest loobuda, kuid see on osutunud keerulisemaks, kui esialgu arvas. «Nutiseadmetest loobumine on imelihtne – tean, sest olen seda tuhandeid kordi teinud,» ütleb ta, parafraseerides Mark Twaini.

Väikestest muudatustest suur võit

Just ekraanide sõltuvusttekitava mõju tõttu startis näiteks Tele2 algatusega «Head aega ekraanid,» et kutsuda inimesi üles oma nutiseadmete kasutust teadlikult jälgima ning päriselt nautida sõpru, peret ja nendega üheskoos veedetud kvaliteetaega. Eesmärk on vähendada pingelisel perioodil digistressi, mitte võrrelda end teistega ja avastada tähenduslikumaid viise pühade nautimiseks. Näitlejal Karl-Robert Saaremäel jagub ohtralt soovitusi, kuidas nutitelefoni kasutust piirata. Tema jaoks on võtmesõnaks füüsiline distants – ta hoiab telefoni endast võimalikult kaugel, kui peab keskenduma. «Kui mul on vaja keskenduda, viin telefoni teise tuppa või lülitan selle lennurežiimile,» räägib ta. See meetod aitab tal vältida olukorda, kus iga väike märguanne katkestab tööprotsessi.

«Aga isegi siis, kui kõik helid ja vibratsioonid on vaigistatud, on raske vastu panna kiusatusele kontrollida, kas keegi on midagi kirjutanud,» tõdeb Saaremäe. Et vältida ärevust, kasutab ta kalendrit – iga ülesande, vastamata kirja või olulise tegevuse paneb ta kirja, et need ei jääks peas «tiksuma». «Tegelikult ei juhtu midagi, kui ma kohe ei vasta,» ütleb ta ja lisab, et kõige olulisem on õppida väärtustama oma aega. «See, kuidas sa oma päevaga toime tuled, on lõpuks sinu enda teha,» ütleb Saaremäe.

Ka muusik Sandra Sillamaa on leidnud viise, kuidas nutiseadmete kasutust kontrollida. Erinevalt Saaremäest on tema lähenemine rutiinipõhine – ta on kehtestanud kindlad reeglid, kuidas ja millal ta ekraani kasutab. Hommikuti esimene tund ja õhtuti viimane tund on tema jaoks ekraanivabad. «Ma tahan ärgata rahulikult ja olla oma mõtetega, mitte tormata kohe infomürasse,» kirjeldab ta.

Veel üks oluline nipp, mida Sillamaa kasutab, on sotsiaalmeediarakenduste eemaldamine. «Ma kustutan igal õhtul Instagrami telefonist ära. Kui hommikul pole seda ikooni ekraanil, siis ma ei viitsi seda kohe alla laadida ja seega ei teki ka kiusatust seda avada,» ütleb ta. See lihtne trikk aitab tal vältida hommikust sotsiaalmeedia skrollimist, mis paljude jaoks on automaatne tegevus enne hommikusööki.

Piiride seadmine – vaimse tasakaalu võti

Kõik kolm on jõudnud järeldusele, et nutiseadmetest täielikult loobuda pole vaja. Küll aga tuleb piirid selgelt paika panna. Raud näeb nutiseadmetes selgeid ohte ja võrdleb nende mõju sõltuvusega. «Nutisõltuvus on täpselt sama tõsine probleem nagu alkoholism, mängusõltuvus ja ülesöömine,» ütleb ta. Ehkki see kõlab karmilt, leiab ta, et nutiseadmete oht seisneb just selles, et need tunduvad süütud. «Keegi ei pea teadma, et sa ilmusid LinkedIni otsingutulemustes,» toob ta välja, viidates mõttetutele teavitustele, mis meid pidevalt katkestavad.

Sellele lähenemisele on toeks ka Sillamaa, kes on otsustanud välja lülitada kõik telefoni märguanded. Lisaks on ta võtnud kasutusele printsiibi, et kõik tööga seotud rakendused – nagu e-post ja Messenger – on kättesaadavad ainult arvutis ja ainult tööpäevadel. See tähendab, et nädalavahetusel ta ei pea vastama kirjadele, mille puhul võib tihti oodata ka esmaspäeva hommikuni. «Võib tunduda karm, aga tegelikult on see vabastav,» ütleb ta.

Ka Saaremäe on loobunud mittevajalikest märguannetest. Ta usub, et iga märguanne, mis meile automaatselt ette hüppab, paneb meid oma tähelepanu ümber suunama, ja see häirib süvenemist. Tema soovitus on kasutada kalendrit kui «mälupikendust» – ülesanded ja vastamata kirjad ei pea olema peas, vaid need võivad olla kalendris, mis teavitab õigel hetkel, kui midagi on vaja teha.

Tagasi üles