Kui mees teenib rohkem: ühine või eraldi rahakott?

Enamik inimesi ootab tulevikus suurt pensioni. Foto: SCANPIX

Küsisime võrdse palga päevaga seoses naistelt, kuidas neil partneriga rahaasjad on aetud ja milliseid probleeme neil selle va krõbiseva tõttu suhtes ette on tulnud. 

Karin (25), sekretär: «See, et mees minust rohkem teenib, ei ole eraelus mingeid olulisi muudatusi igapäevaellu sisse toonud. Me kumbki pole selles kunagi probleemi näinud. Vähemalt ei ole meil kunagi sellel teemal mingeid vaidlusi või erimeelsusi olnud.

Meil ei ole konkreetselt ära jagatud, kes mille eest maksma peab. Korterilaen läheb otse mehe kontolt - on see ju tema nimel ja nii juba enne mind - ja toidupoes maksame, kuidas kunagi. Nii et kokkuvõttes meie vahel see pingeid ei tekita, et mees minust rohkem teenib. Teeme ju täiesti erinevaid asju ja üldjoontes saame hakkama.»

Laura (33), kolme lapse ema: «Meil ei ole raha sagedaseks tüliallikaks. Paar korda on ütlemisi olnud, kui mehel on pingeline aeg ja suur stress, aga üldiselt sel teemal probleeme pole, kuigi ma olen terve selle aja (viimased 7 aastat - toim.) olnud täielikult mehe ülalpeetav. Aga minu kodus olemine on põhjendatud - ma olen lastega kodus, mitte ei passi niisama.

Õnneks mees ise hoolitseb selle eest, et mul oleks pidevalt raha ja ma ei pea üldiselt seda tema käest küsima. Alguses oli küll paha tunne, kui juhtus, et ma pidin küsima, aga nüüd võtan seda teemat vabalt.»

Laura arvas, et nad mõlemad on harjunud, et mehe teenitud raha on terve perekonna raha. «Üritan mitte raisata ja arvestan sellega, et see on mehel raskelt teenitud. Lasteaiaarved üldiselt maksan mina, aga tegelikultt pole seal vahet, sest see raha tuleb ju ikkagi mehe taskust. Kui tulumaksu tagasi saame, siis see tuleb ka minu arvele,» selgitas ta.

Mees kannab kindla summa igakuiselt Laura arvele ja annab vajadusel ka sularahas juurde - alati, kui naine kuskile läheb, küsib kaaslane, kas tal raha on. «Praegu on kõik korras, aga loomulikult tahan ka kunagi ise hakata teenima, kui lapsed on nii suured, et saan tööle minna,» tunnistas Laura.

Mõnikord unistab tema mees aga hoopis sellest, et oleks ise lastega kodus ja naine käiks tööl. Laura loodab, et mehe unistus ühel päeval täitub, kuid praegu ta selleks võimalust ei näe. «Ma ei hakkaks kohe alguses nii palju teenima, et meil oleks võimalik sellest ära elada,» põhjendas ta.

Laura ei osanud ka täpselt öelda, kas ja kui palju see nende suhet muudaks, kui ta ise ka teeniks. «Ma ei usu. Võib-olla lihtsalt eneseteostus muudaks mind enesekindlamaks ja ma oleks enda saavutuste üle õnnelik, kuid need tunded ei oleks vist rahaga seotud, et nüüd teenin raha, vaid et oleksin siis veel keegi peale ema ja see meeldiks mulle. Tahaks ikka midagi muud ka saavutada siin elus kui ainult kodune ema olla.»

Naise arvates on normaalne, et perel on ühine rahakott, sest perekond töötab ju ühise eesmärgi nimel ja teineteist toetatakse. Nii on nende peres olnud ka selline olukord, kus Laura vanemahüvitis kogunes päris suureks summaks, kuna tal polnud kodus olles pikema aja jooksul kuigi palju raha kulunud, ja siis elasid nad mõned kuud, kui mehel raha ei olnud, tema rahakoti peal.

«Mul oli hea meel, et sain ka aidata ja toeks olla. Tänu sellele elasime lihtsamalt selle perioodi üle. Ma ei saa aru nendest, kel on eraldi rahakott. Ma ei kujuta ette, kuidas siis perekond peaks toimima. Võib-olla oleks see siis mõeldav, kui mõlemad teenivad nii palju, et raha on lahedalt käes.»

Eneli (32), kahe lapse ema: «Võin öelda, et ka meie pere meespool tunneb, et ta on kohustatud rohkem teenima ja peret üleval pidama. Samas pole see toonud mingeid erilisi konflikte, kuna pere rahakott on ühine ja näiteks toidupoes maksab see, kellel raha on. Ka arvete maksmine on tasakaalus: minu kanda on sellest väiksem osa, kuna palk on üle poole väiksem.

Samas tekkis pinge õhku ja konflikte siis, kui mees otsustas beebiga aastaks koduseks jääda: tema vanemahüvitis oli jällegi tunduvalt suurem kui minu palk, kuid lõpus võis aru saada, et ta ei tundnud end nii väärtuslikuna kui tööl käies. Et siis kokkuvõtteks võib öelda, et asi on nii inimeste endi suhtumises, hoiakutes ja julguses end väärtustada kui ka tööandjate hoiakutes. Ning kuna «järjekorrad on uste taga», siis palgatõusu küsida pole suurt mõtet.»

Maarja (29), ühe lapse ema: «Enamik tülisid meil saab alguse rahast või lõppeb raha teemal. Meil on eraldi rahakotid, kuid siiski tema vastutab suuremate väljaminekute eest (korteri üür, kommunaalid, liisingud).

Ausalt öeldes ma ei tea, palju ta teenib ja kuhu ta oma raha kulutab, tean ainult, et seda kunagi pole. Ta on alati seda suht kiivalt varjanud. Tean ainult seda, et tema teenib minust rohkem, sest on etteheiteid tulnud, et mul on väga väike palk, et pigem võiksin kodune olla. Ega ma eriti kindlalt ennast küll selles suhtes ei tunne.

Mehelt raha küsimine toob ainult pahandust, parem on mitte küsida ning see häirib mind väga. Ta võiks ise küsida nädal enne minu palgapäeva, et kas vajan väiksest rahalist süsti, iseasi on see, kas vajan seda või mitte. Pole õige, et naise kanda on kogu majapidamise jooksvad kulud, toit ja lapsega seotud kulud.»

Margit (23), töötav tudeng: «Probleeme ega tülisid pole meil raha pärast olnud, küll aga on see tihti jututeemaks - planeerime kulusid koos. Rahakott on meil ühine. Üldiselt on nii, et see, kellel on hetkel rohkem raha, see ka maksab. Ongi enam-vähem kordamööda ja kui teisel on liiga vähe, siis anname juurde. Siiamaani on see meie puhul toiminud ja oleme raha teemal alati ühel nõul.

Tean täpselt, palju ta palka saab - ta ise räägib ja vastupidi. Me teenime ilmselt üsna võrdselt, meie mõlema sissetulekuallikad ei ole iga kuu samad ja vahel on need ka üsna juhuslikud. Koos saame ikka hakkama.

Nüüdseks oleme me mõlemad natuke sõltuvad teineteisest, sest oleme end ära harjutanud teineteise täieliku toega. Mind see ei häiri absoluutselt, pigem annab kindlustunnet juurde. Sel teemal peaks ikka olema avameelne ja aus. Samuti ka lahke ja vastutulelik - mõlemad osapooled siis, kindlasti peab silmas pidama võrdsust.»