/nginx/o/2010/10/20/452107t1h62cf.jpg)
Aigi Vahing (39) rääkis ajakirjale Naised, et söögisõltuvusest rääkimine võib inimestele tunduda suurem tabu kui näiteks oma alkoholismi tunnistamine ning nii on see probleem ka varjatum - sest millest ei räägita, seda justkui polekski olemas.
Aigi Vahing: söögi- või seksisõltuvusest naljalt ei räägita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aigi märkis, et kui mõned sõltuvused võivad olla väga sotsiaalsed, nagu tubakas, naps ja ja seltskondlikud uimastid, siis söögisõltuvus, seksisõltuvus, armastusesõltuvus ja kasiinosõltuvus on oma intiimse natuuri tõttu rohkem üksi tuhaks põlemise protsessid, mis võõrandavad inimestest, asendades nad ainetega.
«Muide, seksi- ja armastusesõltvuse puhul on ained inimesed - neid ei käsitleta sel juhul inimestena, millel võib olla mõlemale osapoolele kalestav ja lõhkuv mõju,» lisas ta.
Aigi selgitas, et söögi-, seksi-, armastuse- ja kasiinosõltuvus ehk siis raha, lähedussuhted ja toit on kõik kuidagi seotud turvatundega, just ellujäämise mõttes. «Selline stiihiline kraam. Väga intiimne, ihu lähedal olev materjal, millest kõigiga ja kõigile rääkida ei taha.»
Ta tõi näite, et inimene võib omaette väga erinevalt süüa kui teiste silme all. Sellest, kuidas ja kui palju, reeglina aga ei räägita ning niisamuti ei räägita reeglina sellest, kui palju saadakse palka või milline on sinu suguelu.
Just probleemi tunnistamine on aga Aigi sõnul sõltuvuste puhul kõige suurem eneseületamise koht, mille järel muutub sõltuvus lihtsamaks, argisemaks, millekski selliseks, millega saab tegeleda.