Kui akne on midagi enamat kui vaid ajutine noorusprobleem, haaravad paljud viimase õlekõrre nimega Roaccutane. Tuntud oma muljet avaldavate tulemuste, kuid samas ka hirmutavate kõrvalmõjude poolest, pole see ravim pelgalt lahendus, vaid katsumus.

Paljud, kes on selle kuuri läbi teinud, kirjeldavad kogemust kui füüsilist ja vaimset maratoni – nahk kuivab nagu kõrbepinnas, huuled lõhenevad vaatamata pidevale niisutusele ning vaimne tasakaal võib kõikuda kuristiku äärel. Kas Roaccutane kui akneravim väärib neid ohvreid?

Peegel. Tavaline ese, eks? Aga minu jaoks oli see aastaid rohkem kui peegel – see oli koht, kus algas ja lõppes minu päev koos valusa meenutusega sellest, et ma polnud täiuslik. Ma ei vaadanud sinna, et end imetleda, vaid et lugeda üle oma nahal olevaid põletikulisi punaseid punne.

Akne algas juba varakult. Olin umbes 12-aastane, kui mu näole tekkisid esimesed väikesed vistrikud. «See on puberteet, see läheb üle,» ütles mu ema rahulikult, kui ma seda talle esimest korda kurtsin. Ma lootsin, et tal on õigus. Sõbrad minu ümber kogesid sama – paar vistrikku siin-seal, midagi suurt ei juhtunud. Aga minu puhul polnud see nii. Kui teistel akne taandus, läks minul hullemaks. Ja mitte ainult näol – see levis seljale ja isegi rinnale.

Kommentaarid
Copy