Marianne Mikko palgalõhest: valitsuse käitumine on alandav ja vale

Marianne Mikko Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Täna Tammsaare pargis toimunud meeste ja naiste palgalõhe teemalisel meeleavaldusel nentis Marianne Mikko, et kuigi hetkest, mil rahvasaadikud kohustasid valitsust vähendama palgalõhet, on möödunud enam kui pool aastat, pole valitsus andnud oma tegevuskavast midagi teada. Selline käitumine väljendab Mikko sõnul ebaõiglast suhtumist Eesti naisesse ning on alandav ja vale. Avaldame siinkohal Marianne Mikko kõne täispikkuses. 

Armas rahvas!

Mul on tõeliselt hea meel teid kõiki tervitada siin Tammsaare pargis. Ent sellega mu hea meel ka lõpeb, sest oleme siia kogunenud väga tõsise asja pärast. On fakt, et Euroopa Liidu sügavaim palgalõhe on just Eestis.

Piltlikult öeldes saab Eesti naine just täna, 19.aprillil kätte eelmise aasta palga. Sellesama palga, mis on Eesti mehe taskus juba 31. detsembrist alates. Võrdluseks Euroopa Liidu võrdse palga päev on 5.märtsil. Miks peab meie naine töötama veel kolm ja pool kuud lisaks? Nii nagu ma teie ees seisan, leian, et see on ebaõiglane ja see on ka vale.

Eesti on maailmas esikohal sellega, et meie kõrgkoolide lõpetajate hulgas on eelmise aasta seisuga kolmveerand neiud ja vaid üks neljandik noormehed. Ehk teisisõnu sajast ülikooli diplomi saajast on 75 naised ja 25 mehed. Üldiselt ongi Eesti Vabariigile iseloomulik see, et meie naised on haritumad kui meie mehed. Seega siis küsigem, miks haridust ei hinnata. Kui see poleks nii, siis miks saavad naised vähem palka kui mehed. See on ebaõiglane ja vale.

Ametiredelil paiknevad Eesti mehed üleval, naistele on jäetud redeli alumised astmed. Juhtide ja kõrgemate ametnike seas on naisi vaid pisut üle kolmandiku. Millegipärast on mehed avalikus sfääris n-ö edukamad kui sama haridusega naised: tippjuhtide seas on mehi koguni 8 korda rohkem kui naisi. Kõrgharidusega meestest töötab juhtide või peaspetsialistidena pea iga teine, naistest vähem kui iga viies. Eesti meditsiini-, kultuuri- ja haridusasutustes töötavad haritud naised, kes teevad oma pädevust arvestades alamakstud tööd.

Tahan omaette esile tuua Eesti üksikema. Ja teha kummarduse tema ees nagu ka tagantjärele sümboolselt oma varalahkunud ema ees. Viljandi linna jagu Eesti üksikemasid elavad kesistes tingimustes või lausa vaesuses. Üksikema dilemma on sageli see, kas võtta vastu kaubanduskeskuse kassiiri miinimumpalk või lasta lastel nälgida. Üksikema võimalus anda lapsele kõrgharidus on ülimalt piiratud, kui mitte võimatu.

Naiste madalam palk tähendab vaesuse põlistamist ka tulevikus, sest töötasust sõltub vanaduspension. Kas me tõesti soovime ühiskonda, millele on iseloomulik vaesuses virelevate vanade naiste armee? See on ebaõiglane ja vale.

Euroopa Liidus tegeldakse majandus- ja tööhõivestrateegiaga Euroopa 2020. Selle keskne teema on Euroopa Liidu tööturul valitseva meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse kaotamine. Sama teema on ka ELi soolise võrdõiguslikkuse uue viieaastase strateegia keskmes. Selles on sõnaselgelt kirjas, et meeste ja naiste palgaerinevused tuleb kõrvaldada, nagu ka see, et naiste osakaalu tuleb suurendada juhtivatel ametikohtadel. On üpris loomulik, et majanduskasvu taaskäivitamiseks peab Euroopa paremini ära kasutama poole elanikkonna ehk naiste potentsiaali.

Kui Rooma lepinguga kehtestati põhimõte «võrdse töö eest võrdne palk» 1957. aastal, siis oli Euroopa kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse poolest suureks eeskujuks. Paraku peab tunnistama, et palgaerinevused on väga visad kaduma.

Euroopa Komisjoni võrdõiguslikkuse viieaasta strateegia ei välista õiguslikke meetmeid nagu palkade läbipaistvuse, tugevamate sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Meil kui sotsiaaldemokraatidel on hea meel, et Eurobaromeetri uuringu järgi toetab üle 80 protsendi eurooplastest kiiret sekkumist meeste ja naiste palgaerinevuse vähendamiseks.

Esimest korda piketeerisime me soolise palgalõhe vastu täpselt aasta tagasi. Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja naiskogu Kadri pöörasid tähelepanu Eestis valitsevale sügavale palgalõhele ja nõudsid valitsuselt konkreetsete meetmetega tegevuskava välja töötamist. Septembris muutus seesama nõue riigikogu tahteks. Rahvasaadikud ühehäälselt kohustasid valitsust vähendama häbiväärset palgalõhet, mille poolest me oleme Euroopas kurikuulsad.

Möödunud on enam kui pool aastat, aga valitsus pole andnud ei rahvasaadikutele ega Eesti rahvale teada, millest siis valitsuse tegevuskava jutustab. Kas üldse selline strateegiline arengukava on olemas? Käivad jutud, et sotsiaalministeerium sellega tegeleb. Ent opositsiooni korduvatest küsimistest hoolimata ei tea me, kui kaugele on tegevuskavaga jõutud. Peaminister räägib statistika kogumisest. Aga millega on siis septembrist alates tegeldud? Selline käitumine on kaugel riigimehelikkusest. Küll aga väljendab ebaõiglast suhtumist Eesti naisesse. See on alandav ja vale.

Täna oleme me siia Tammsaare parki kogunenud selleks, et veelkord juhtida valitsuse tähelepanu soolisele palgalõhele kui Eesti elu pärssivale ja konkurentsivõimet takistavale nähtusele. Me kogume tunni vältel allkirju pöördumisele, millega nõuame valitsuselt strateegilise arengukava koostamist koos konkreetsete meetmetega, mille eesmärk on vähendada Eesti naiste ja meeste palgalõhet miinimumini. Või vähemalt nii, et see ei ületaks Euroopa Liidu keskmist.