Tahan omaette esile tuua Eesti üksikema. Ja teha kummarduse tema ees nagu ka tagantjärele sümboolselt oma varalahkunud ema ees. Viljandi linna jagu Eesti üksikemasid elavad kesistes tingimustes või lausa vaesuses. Üksikema dilemma on sageli see, kas võtta vastu kaubanduskeskuse kassiiri miinimumpalk või lasta lastel nälgida. Üksikema võimalus anda lapsele kõrgharidus on ülimalt piiratud, kui mitte võimatu.
Naiste madalam palk tähendab vaesuse põlistamist ka tulevikus, sest töötasust sõltub vanaduspension. Kas me tõesti soovime ühiskonda, millele on iseloomulik vaesuses virelevate vanade naiste armee? See on ebaõiglane ja vale.
Euroopa Liidus tegeldakse majandus- ja tööhõivestrateegiaga Euroopa 2020. Selle keskne teema on Euroopa Liidu tööturul valitseva meeste ja naiste vahelise ebavõrdsuse kaotamine. Sama teema on ka ELi soolise võrdõiguslikkuse uue viieaastase strateegia keskmes. Selles on sõnaselgelt kirjas, et meeste ja naiste palgaerinevused tuleb kõrvaldada, nagu ka see, et naiste osakaalu tuleb suurendada juhtivatel ametikohtadel. On üpris loomulik, et majanduskasvu taaskäivitamiseks peab Euroopa paremini ära kasutama poole elanikkonna ehk naiste potentsiaali.
Kui Rooma lepinguga kehtestati põhimõte «võrdse töö eest võrdne palk» 1957. aastal, siis oli Euroopa kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse poolest suureks eeskujuks. Paraku peab tunnistama, et palgaerinevused on väga visad kaduma.
Euroopa Komisjoni võrdõiguslikkuse viieaasta strateegia ei välista õiguslikke meetmeid nagu palkade läbipaistvuse, tugevamate sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Meil kui sotsiaaldemokraatidel on hea meel, et Eurobaromeetri uuringu järgi toetab üle 80 protsendi eurooplastest kiiret sekkumist meeste ja naiste palgaerinevuse vähendamiseks.