«Mul on istunud kabinetis laps, kes on öelnud, et parem, kui ta oleks surnud, siis vanemad ei tülitseks enam.»

Karmen Maikalu Foto: Scanpix / Postimees / Madis Veltman

Täna riigikogu konverentsisaalis toimunud isadepäevale pühendatud konverentsil «Isatu rahvas» ütles psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu, et valutut lahutust ei ole olemas. Lahutusega kaasneb alati lein, lein kaasneb kellegi kaotusega. Isegi siis, kui vanemad lahutavad mõistlikult, kaasneb sellega lein.

«Lahutuse käigus unustavad vanemad sageli ära lapsed – lapse emotsioonidel peab olema koht, lapsel tuleb lasta leinata,» rääkis Maikalu. «Lahutusest peavad vanemad lapsele rääkima koos, aga last tuleb säästa detailidest. Laps ei pea teadma, et issi valis uue ja noorema naise või emmel on nüüd uus mees. Lahutusest tuleb rääkida lihtsalt ja lapsepäraselt. Lapsele tuleb öelda, et teda armastatakse, et see «meie» jääb lapsele alles.»

«Algklasside lapsel tekib seletamatu süütunne lahutuse juures, ta arvab, et on olnud paha laps. Vanemad peavad lapsele ütlema, et see on nende otsus, laps ei vastuta selle eest,» ütles Maikalu. «Kindlasti tuleb lapsele öelda, kuidas tema elu läheb pärast lahutust edasi. Lapsele tuleb uudist öelda siis, kui lapse edaspidise elukorralduse asjus on kõik selge. Meil ei ole olemas ekslapsevanemaid – te võite minna lahku, aga lapsevanemateks jääte edasi,» lausus Maikalu.

«Kui lahutusega kaasneb valu, siis inimesed hakkavad selle valuga tegema ebamõistlikke asju. Inimesed ei tule oma emotsioonidega toime, nad unustavad ära lapsed ja neid juhivad emotsioonid. Psühholoogide juurde tuleb aina enam inimesi, kes tulevad nii-öelda lahutusteraapiasse, kes paluvad, et neil aidataks viisakalt lahku minna, et kuidas teha nii, et nad saaks lapsi säästa,» kõneles Maikalu.

Psühholoog rõhutab, et laps ei tohi olla sõnumitooja lahutatud vanemate vahele. «Laps võtab väga isiklikult negatiivseid sõnumeid teise vanema kohta. Iga vanema püha kohus on, et ta peab soodustama lapse suhtlemist teise vanemaga, kui see vanem ei ole lapsele ohtlik. Laps ei pea valima poolt. Vanemad ei võistle ega võitle omavahel. Lapsel peab olema võimalus mõlema vanemaga suhelda.»

Maikalu toob näitena, et lapsi ostetakse tihti ära kallite kingituste, reisidega. «On ka juhtumeid, kus lapsevanem ütleb, et aga laps ei taha minna teise vanema juurde. Hiljem hoopis selgub, et vanem räägib lapsele, kuidas ta jääb kurvalt koju igatsema lapse nukkudega, kui laps teise vanema juures on. Aga sellisel juhul laps ei tahagi minna teise vanema juurde.»

«Lapse kuuldes ei tohi kindlasti tülitseda,» kinnitas Maikalu. «Mul on istunud kabinetis laps, kes on öelnud, et parem, kui ta oleks surnud, siis vanemad ei tülitseks enam. Laps ei ole vanema tugiisik. Vanem ei tohi oma raskust kurta lapsele ja teha lapsest oma psühholoogi. Täiskasvanul peavad olema teised täiskasvanud, kes teda toetavad. Lapsele tuleb öelda, et ta ei pea vanema pärast muretsema. Kui laps käib kahe pere vahet, siis peab leppima sellega, et ta kuulubki kahte perekonda. Samuti ei saa vanemad nõuda, et laps hakkaks uut kasuvanemat armastama, piisab viisakusest ja lapsele tuleb anda aega.»