:format(webp)/nginx/o/2024/11/13/16482556t1h6b65.jpg)
Teisipäeval Riigikogu konverentsisaalis toimunud isadepäeva konverentsil «Isatu rahvas» ütles naistearst dr Kai Haldre oma ettekandes «Kuidas saada laps, kui naine lapsele isa ei leia?», et kui naine pole leidnud oma unistuste printsi, aga on suur soov emaks saada, siis kindlasti tuleb pöörduda julgelt viljatusravikeskuse poole.
«Tegelikult ei ole lapse saamine ainult naise mure,» sõnas dr Haldre. «Olen oma elus kohanud palju toredaid mehi, kes tahaks isaks saada, aga pole leidnud sobivat naist. Aga on ka paare, kes vanuses 40+ ja 50+ ütlevad endiselt kaaslasele, et nad pole lapsevanemaks saamiseks veel valmis.»
«Kui naine lapsele isa ei leia, siis Eestis saab alati pöörduda viljatusravikeskusesse, Eestis on neid kokku kuus. Eestis on väga liberaalne seadusandlus, mis viljatusravi reguleerib. Kuna me räägime inimese algusest, siis erinevates riikides on erinevad seisukohad. Eestis on hästi: meil on võimalus kõigil ühiskonnakihtidel pöörduda viljatusravile, kõigis ühiskondades see kindlasti nii ei ole,» kõneles dr Haldre.
«Meie patsientuur on seinast seina võrreldes nende maadega, kus inimene peab ise oma ravi eest tasuma. Viljatusravi rahastamine on Eestis laienenud ja meie olukord on hea. Alates 2008. aastast saab naine teha Eestis piiramatu arvu kehavälise viljastuse tsükleid kuni 40. eluaastani.»
Dr Haldre rääkis, et Eestis kasutatakse ka sugurakkude külmutamist, mida tuleb teha õiges vanuses – see on mingigi võimalus lapsevanemaks saada, aga garantiid see ei anna. «Teinekord ei ole partnerit kusagilt näha, aga naise jaoks on lapse saamisel vanus kriitiline. Mingil hetkel tuleb tõmmata piir, kus meie tegevus pole enam nii mõttekas. Naine ei jää iga kuu rasedaks – kui minnakse kehavälist viljastamist tegema, tuleb arvestada, et see on teekond. Viljastumise puhul ei ole miski juhuslik, siin on väga palju protsesse, mis mõjutavad rasedaks jäämist: erinevad geenid, ensüümid, see kõik on üli keeruline ja väga suur ime.»
«Meie tegevus arstidena põhineb meditsiineetikal,» selgitas dr Haldre. «Viljatusravieetika on hoopis teistmoodi – olen mõelnud, et mis jumal mina olen, et otsuseid teha ja ma ei tahagi neid otsuseid teha üksi. Tuleb tähele panna, et kellegi huvisid ei kahjustataks. On ju ka veel sündimata lapse huvid ja heaolud, millest peame lähtuma, me ei tohi luua teadlikult juurde õnnetust maailma. Viljatusraviarst on moraalselt vastutav osapool. Kui inimesed omavahel lapsi saavad, siis see on nende asi, kui arst on seotud, siis ta on vastutav osapool. Võib ka olla, et seda last ei tule kunagi.»
«Anonüümse doonori võimalus on naisele hea valik, kui endal partnerit pole, aga see lisab komplekssust,» jätkas dr Haldre. «Me peame arvestama nii doonori, ema kui ka võimaliku järglase huvidega. Me peame vastutama doonori valiku eest ja keeruline on selle psühholoogiline pool, näiteks mis on doonori motiiv? Kas ta tahab olla anonüümne? Või on kuidagi vastupidi? Kas lapsed peaksid teadma, et nende isa on olnud sugurakudoonor? Isegi siis, kui kõigi inimeste huvid on läbi räägitud, võivad nad 10-20 aasta pärast mõelda hoopis teisti. Neid teemasid on siin palju.»
Dr Haldre tõi välja, et tänapäevases maailmas ei ole enam olemas sellist asja nagu anonüümne doonor. «Meil kõigil on võimalik teha kommertsiaalseid DNA teste, et uurida oma päritolu ja sugulasi.»
Dr Haldre soov on, et ka Eestis oleksid viljatusraviregistrid nagu arenenud maades. „Eestis on puudulik andmete kogumine, me ei tea, kuidas neil paaridel läheb, kes ravil käisid.“
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)