Naine avastas teismelise oma aiast magamast – tema reaktsioon on paljusid inspireerinud

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Augustis oma õuelt välja sõites märkas Elly Pimentel teismelist poissi tänavaserval betoonplokkidel magamas.

Kuna oli kesksuvi, arvas Washingtoni osariigis elav Pimentel, et poiss võib-olla oli just jalgpallitrennist tulnud. «Olen ise koolibändis mänginud,» ütleb kahe lapse ema Pimentel ajakirjale People. «Mõistan seda. Minu trepp on ka sinu trepp. Tasuta trepp.»

Kui Pimentel (31) hakkas poissi järjest rohkem nägema, muutus ta murelikuks. Ühel päeval, kui ta jalutas koos lastega, kohtus tema pilk poisi omaga. «See oli vaikne teineteise mõistmine. Me olime teineteisest teadlikud,» meenutab ta. «Poiss tundus väga ettevaatlik, ta vaatas mind ja mina vaatasin teda.»

Septembriks oli Pimentel poissi nii sageli näinud, et märkas tema välimuses muutust – poiss tundus eelnevast veelgi kurnatum. Kuigi Pimentel ei tahtnud üle piiri minna ega sekkuda, tundus midagi valesti olevat. Ühel päeval septembris, kui ta jälle poissi oma kodu lähedal märkas, sulges ta garaažiukse ja mõtles: «Peaksin midagi tegema.»

«Peas oli väga selge arusaam – me oleme mõlemad inimesed, kes püüavad selles maailmas hakkama saada,» räägib ta. «Aga siis tuli kohe järgmine mõte: «Mis siis, kui see lõpeb halvasti?» Seepeale võtsin telefoni ja otsustasin salvestada kõik, mida ma järgmisena teen.»

Pannes end poisi olukorda, mõtles ta, kuidas väljas on juba jahedam ja kui ebamugavad need betoonplokid on. Ta läks tuppa ja tõi magamiskoti, padja ja veekindla seljakoti. Adventurer Manufacturingis töötav Pimentel täitis koti supipurkide, lusikate, salvrättide ja muu vajalikuga, lisas kirja ja pani kõik asjad plastikkarpi.

@ellayyyyee idk if this was the right thing 🤷🏻‍♀️ ive never had a vagrant youth live on my lawn before. #carepackage #essentials #grwmhair #ootds ♬ original sound - ellayyyyee

«Kirjutasin kirja nii inglise kui hispaania keeles,» ütleb ta. «Tahtsin selgelt väljendada, et see pole lõks. Mul pole ulatuslikke kogemusi kodutute aitamisel, kuid tean, et tänaval elamine teeb inimesed väga ettevaatlikuks.»

«Püüdsin leida tasakaalu – pakkuda talle seda kõike ilma, et ootaksin midagi vastu. Tegin seda, sest märkasin teda, ja kui sellest on abi, on kõik hästi. Kui ta soovib samas kohas edasi magada, on ka see tema valik. Aga kui ta tahab oma olukorda parandada, siis siin on mõned asjad.»

Pärast asjade kokku pakkimist teadis Pimentel, et peab need panema kuhugi, kus need varaste eest kaitstud oleksid. Esialgu jättis ta karbi oma aia taha, kuid kui poiss mitme päeva jooksul tagasi ei tulnud, mõistis ta, et karp võidakse ära varastada. Nii paigutas ta selle oma aeda. Et töölised karpi ega poissi järgneval päeval ei häiriks, teipis ta kaanele suure veekindla sildi, vahendab People.

Mõni päev hiljem leidis ta ukse külge kinnitatud pisikese kirja, mille teismeline oli tšekipaberile kirjutanud, tänades naist asjade eest. Poiss oli üritanud temaga ka isiklikult rääkida – ta oli isegi uksekella lasknud, kuigi Pimentel sai sellest aru alles hiljem. Nad suhtlesid sedelite kaudu edasi, kuid näost näkku kohtusid alles oktoobris.

«Kui me lõpuks kohtusime, jagas ta minuga natuke oma lugu,» räägib Pimentel. «Püüdsin tema usaldust säilitada ja hoida saadud infot konfidentsiaalsena. Ta on olnud väga haavatav ja minuga tundlikku teavet jaganud.»

«See viis meid 90-minutilise vestluseni, milles ta kirjeldas oma olukorda,» jätkab ta. «Selgitasin talle, et peame astuma järgmisi samme. Hakkasin helistama ja uurima võimalusi, kuidas teda edasi aidata.»

Vestluste käigus jätkas Pimentel juhtunu filmimist ja postitas lõpuks videod TikTokki, kus need levisid kulutulena. Ta räägib ajakirjale People, et see oli midagi täiesti teistsugust tema varasemate postitustega võrreldes ja kuigi ta ei olnud kindel, kas üldse postitada, arvas ta, et TikToki kogukond võiks talle olukorra lahendamisel nõu anda.

Pärast postituste jagamist on reaktsioon olnud valdavalt positiivne. «Paljud inimesed on öelnud, et olen teinud midagi head, või mind inimesena kiitnud, kuigi tegelikult olen teinud vaid miinimumi,» ütleb ta. «Paljud kommenteerijad on mind kiitnud ja enamik kommentaare on positiivsed. Kuigi ma ei teinud seda kiituse saamiseks, olen kogu tagasiside eest tänulik.»

«Hoian postitusi üleval, sest inimesed jagavad kommentaarides oma kogemusi ja arutlevad nende teemal,» lisab ta. «Mõned soovitavad näiteks, et võiksin poisi enda juurde elama kutsuda või talle telgi osta. Huvitav on näha, kuidas inimesed arutavad ja kaaluvad samu küsimusi – näiteks kas anda magamiskott või padi. Nad lahendavad kollektiivselt samu dilemmasid, mida mina pidin silmapilkselt lahendama.»

Pimentel märgib ka, et paljud kommenteerijad jagavad oma kogemusi kodutuse teemal. Olles ise üles kasvanud hooldekodudes ja lapsendatud enne teist klassi, on ta tänulik, et on loonud ruumi, kus võõrad tunnevad end oma lugusid jagades mugavalt.

Ta lisab, et kasutab seda olukorda ka oma laste õpetamiseks. Ühel hetkel küsisid lapsed: «Emme, miks sa selle kirja siia jätad?» Ta selgitas neile, et nägi abivajavat poissi ja jättis talle kirja, lootuses, et poiss loeb seda ja kirjutab vastu.

«Proovin lastega rääkida sellest, kuidas märgata teisi ja panna end kellegi teise olukorda,» ütleb ta. «Loodan, et inimesed võtavad sellest kogemusest õppust.»

«Üldine sõnum on lihtsalt märgata, mis meid ümbritseb,» lisab ta. «Kui saab teha kasvõi natuke, siis miks mitte? Ma jagasin enne oma paki-kohvrit-koos-minuga-videoid ja vaatame ka ise selliseid videoid lõputult. Kui tahad kedagi aidata, haara lihtsalt midagi kodust. Isegi kui sa ei saa enamat teha, on oluline lihtsalt märgata. Esimene samm on tunnistada kedagi kui võrdset ning see on juba suur edasiminek.»