PSÜHHOLOOG TEAB ⟩ Lapsepõlves kogetud komplimendipõud annab endast hiljem just nii märku

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Tulevased, uued ja praegused lapsevanemad, kuulake: siin on olulised põhjused, miks peate oma last regulaarselt kiitma ja tunnustama.

Vanemaks olemine on tohutult raske – keegi ei vaidle sellele vastu – ja ideaalseid lahendusi pole olemas. Me kõik teeme vigu, kuid on tähtis õppida eelnevatest põlvkondadest ja katkestada mürgised käitumismustrid, kui soovid tagada, et sinu laps kasvaks kõige õnnelikumaks ja stabiilsemaks versiooniks iseendast.

Mitmed psühholoogid on rõhutanud, et midagi nii väikest kui lapse regulaarne kiitmine võib pikemas perspektiivis teha suure muutuse, vahendab Unilad.

Madal enesehinnang

Kui last ei tunnustata hea käitumise eest või ei pakuta talle toetust ja julgustust noores eas, võib see tema enesekindlusele ja -hinnangule tõsiseid märke jätta.

Hope for Depression Research Foundationi psühholoog ja meedianõustaja dr Ernesto Lira de la Rosa ütles Yahoo!Life'ile, et täiskasvanud, kes ei saanud lapsepõlves palju komplimente, võivad hilisemas elus enesest lugupidamisega hakata vaeva nägema.

«Nad võivad tunda, et nad pole piisavalt head või võimelised edu saavutama ning võivad sisemiselt tõlgendada kiituse puudumist kui märki sellest, et neil pole väärtust,» selgitas ta.

Sotsiaalne ärevus ja eraldatus

Kiituse ja julgustuse puudumine võib viia selleni, et täiskasvanul on raskusi selliste vestluste juhtimisega ning kui nad püüavad kedagi komplimendiga tunnustada, võib see tunduda kohmakas või ebausutav, lisab Thriveworksi psühholoog dr Connally Barry.

Selle tulemusel ei pruugi teised inimesed loomulikult tema poole tõmbuda ning tal võib olla raskusi suhete loomise ja hoidmisega.

See võib tekitada temas ärevust seoses suhtlemisega, mis võib viia sotsiaalse isolatsioonini, ja raskematel juhtudel mõjutada tema võimet täita oma rolli teatud ametites, näiteks klienditeeninduses, kus suhtlemisoskus on vajalik.

Pessimistlik maailmavaade

Kui lapsele on alati vaid tema vigu ja ebaõnnestumisi välja toodud, ilma et tasakaaluks tunnustataks positiivset või tema saavutusi, võib ta täiskasvanuks saades kujundada endale üsna pessimistliku maailmapildi.

Dr Wendy Walsh, psühholoogiaprofessor ja kliiniline psühholoog, portaali DatingNews suhteekspert selgitab: «Tõeline pessimism on osaliselt geneetiline, kuid keskkond peab selle geeni aktiveerima.»

Motivatsioonipuudus

Ilma igasuguse tunnustuseta raske töö eest tekib kõigil teatud hetkel küsimus, mis mõte sellel kõigel üldse on. See mõtteviis võib kanduda täiskasvanuikka, kui laps ei saanud piisavalt komplimente.

Dr Barry sõnul võib lastel, kes ei saanud lapsepõlves piisavalt kiitust, sageli olla raske leida entusiasmi ja motivatsiooni, sest nad usuvad, et nende pingutusi ei hinnata.

Välise tunnustuse vajadus

Mõnikord võib juhtuda, et lapsed, kes ei saanud piisavalt komplimente, ei hakka täiskasvanuna mitte ainult neid taga otsima, vaid nad võivad ka üleliia püüda kõigile meeldida, püüdes täita tühimikku, mis neil lapsepõlves jäi.

Raskused komplimentide vastuvõtmisel

Kui laps kasvab üles ilma kiituseta, võib see viia selleni, et täiskasvanuna on tal raske komplimente vastu võtta – ta ei usu, et ta on kiitust väärt.

Võivad tekkida raskused saavutuste tunnustamisel ja tähistamisel. Dr Lira de la Rosa sõnab: «Ilma lapsepõlves saadud kiituseta on mõned täiskasvanud hädas oma saavutuste tähistamisega.»

Täiuslikkuse taotlemine

Kiituse puudumine lapsepõlves võib panna mõned täiskasvanud uskuma, et nad peavad tegema midagi erakordset, et üldse mingit tunnustust pälvida.

See võib aga viia ülemõtlemise, ärevuse ja läbipõlemiseni.

Ülitundlikkus tagasiside suhtes

Täiskasvanuna võid olla väga tundlik tagasiside suhtes ja võtta õigustatud kriitikat rünnakuna. See võib samuti põhjustada raskusi töökohal ning keerulisi olukordi sõprussuhetes ja romantilistes suhetes.

Raskused tervete suhete hoidmisel

Kas sõprus või armusuhe, need, keda lapsena sageli ei kiidetud, võivad täiskasvanuna leppida vähemaga, kui nad väärivad, ja neil on raske säilitada tervislikke piire.

Dr. Walsh selgitab: «Sügaval sisimas ei suuda inimesed, keda lapsepõlves vanemad ei armastanud, ette kujutada, et täiskasvanud romantiline partner võiks neid tõeliselt armastada. Armastus ei ole nende jaoks seotud õnnega, vaid tuttavlikkusega. Nad võivad valida kellegi, kes kohtleb neid samamoodi, nagu nende vanemad seda tegid.»