Emaduse edasilükkamine toob kaasa palju probleeme

Riskid aina kasvavad. Illustratsioon: graafika: Silver Alt

Ehkki tänapäeva meditsiin võimaldab emaks saada paljudel naistel, kes varem oleks võinud sellest vaid unistada, kõiges siiski looduse vastu ei saa – vanusega ei vähene mitte ainult viljakus, vaid ka tõenäosus tuua komplikatsioonideta ilmale terve laps.

Lääne-Tallinna keskhaigla Pelgulinna sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini keskuse juhi, naistearst Kai Haldre sõnul on laste saamiseks parim bioloogiline vanus – mis, nagu ta ise märgib, ei pruugi alati sotsiaalsega haakuda – kindlasti alla 30. eluaastat.  

Ta tõdes, et uuringute järgi soovitakse Eestis enamasti kahte või kolme last, ent kui alustada pereloomisega näiteks hilistes kolmekümnendates, saab suure tõenäosusega vaid ühe lapse.

Haldre sõnul on viljakuse vähenemine seotud mitme teguriga. Pealegi pole eesmärk ju kahtlemata mitte pelgalt rasedus, vaid terve lapse sünd. Alates 35. eluaastast hakkab aga tohtri selgitusel väga kiiresti suurenema raseduse iseenesliku katkemise võimalus.

«See on seotud sellega, et rakud vananevad ja tekib rohkem selliseid rakke, kus kromosoomide arv ei ole korras. Seetõttu loodus ise selekteerib välja – embrüod, mis ei ole elujõulised, ei arene edasi,» selgitas naistearst.

Viljastumise väiksem edukus võib aga olla seotud sellega, et kõik menstruaaltsüklid ei pruugi naisel enam olla ovulatoorsed või siis pole munarakud piisavalt kvaliteetsed, et rasestumine toimuks. Samuti võivad viljatust põhjustada mitmesugused hormonaalsed häired.

Vanusega suureneb ka paljude haiguste esinemissagedus – nii on see näiteks endometrioosi, emaka healoomuliste kasvajate ehk müoomide ja mitmesuguste põletike puhul.

Üldiselt on Haldre sõnul tõenäosus, et 20-aastane naine jääb rasedaks ja saab terve lapse laias laastus kaks korda suurem kui 40-aastase puhul. Eesti sünnitajate keskmine vanus näitab aga kasvutrendi: kui 1992. aastal oli see 25,5, siis 2010. aastal oli juba 29,2 eluaastat.

Naistearsti sõnul pole seejuures ebatavalised inimeste mõnevõrra ebarealistlikud ootused tehnoloogia arengu ja meditsiini kõikvõimsuse suhtes. «Kui naine on üle 35 ja rasedused katkevad, siis ollakse väga häiritud, miks see nii juhtub,» märkis Haldre. Ta lisas, et naised peaksid endale teadvustama, et vanemas eas on probleemseid rasedusi rohkem ja loodus lihtsalt teeb oma valikud, mis ei välista samas terve lapse saamist tulevikus.

Siiski on Haldre sõnul välja arvutatud, et kunstlik viljastamine ei kompenseeri edasilükatud laste arvu. Ehk kokkuvõttes ei sünni naistel sama palju lapsi, kui oleks võinud sündida, kui nad poleks sünnitamist edasi lükanud.

Ehkki tavaliselt hakatakse meest ja naist viljatuse kahtlusega uurima siis, kui igakuise menstruatsiooni ja regulaarse ilma kaitsevahenditeta seksuaalelu korral (kaks-kolm korda nädalas) ei ole õnnestunud aasta jooksul rasedaks jääda, soovitab Haldre 35-aastastel ja vanematel lapsesooviga paaridel kindlasti varem arsti poole pöörduda.

«Kas või teha ära esmane spermogramm ja vaadata šansid üle, kas võiks veel oodata aasta või peaks midagi varem ette võtma,» selgitas arst, lisades, et vanus on neis küsimustes meie kõige suurem vaenlane.

Kiiremini tegutsetakse ehk aasta aega ei oodata ka siis, kui naisel on olnud mõni operatsioon suguorganitel – näiteks eemaldatud munasari või ravitud endometrioosi.

Kuid kuna ka kunstliku viljastamise edukus sõltub väga palju naise vanusest, hüvitab riik Eestis piiramatut arvu kunstliku viljastamise tsükleid kuni 41. eluaastani. «Sellest vanusest edasi on kunstliku viljastamise edukus väga väike, kui ei kasutata munarakudoonoreid, aga nende kasutamine on jälle omamoodi keeruline ja seotud veel suuremate kulutuste ning mitmete eetiliste probleemidega,» selgitas tohter.

Oma raha eest saab aga kunstlikku viljastamist teha 50. eluaastani – sealt edasi on juba takistuseks eetilised aspektid.

Unustada ei tohiks sedagi, et kui ka õnnestub rasestuda, siis vanuse kasvades suureneb rasedusaegsete tüsistuste, näiteks lapse enneaegsuse, raseduse katkemise ja surnult sündimise risk.

Üle 35-aastastel esineb Haldre sõnul rohkem ka emaka healoomulisi kasvajaid, mis raseduse ajal veelgi suurenevad ja võivad näiteks takistada emakakaela avanemist sünnitusel.

Samuti kaasneb vanemas eas laste saamisega märkimisväärselt suurem kromosoomianomaaliate risk, kuna üle 40-aastastel on sageli häiritud rakkude jagunemine. Kõige sagedasem on 21. kromosoomi patoloogia ehk Downi sündroom. Esineb näiteks ka 18. ja 13. kromosoomi patoloogiat, kuid need looted hukkuvad Haldre sõnul enamasti juba üsas.

***

Viljakusega seotud müüdid

Varasemate abortide negatiivne mõju viljakusele on Haldre sõnul müüt. Tänapäeval on enam kui pool abortidest tema sõnul tabletiabordid, mitte kirurgilised, ning kulgevad seega oma olemuselt kui iseeneslik raseduse katkemine. Viljakust võib varasem abort mõjutada vaid juhul, kui samaaegselt esineb suguteede põletik, mis on jäänud enne raseduse katkestamist diagnoosimata ja ravimata.

Ka beebipillide pikaaegse tarvitamise negatiivne mõju viljakusele ei ole Haldre sõnul leidnud tõestust. Pigem on müüt kujunenud sellest, et pillide tarvitamine võib peita mõningaid haigusi, mis põhjustavad viljatust. Nii hoiavad beebipillid kontrolli all näiteks endometrioosi ning ka polütsüstiliste munasarjade sündroomi. Nii võibki juhtuda, et haigusest ei saada lihtsalt enne teada, kui pillide tarvitamine lõpetatakse ja rasestumisega raskusi tekib.