43-aastaselt vähidiagnoosi saanud eestlanna: sa ei pruugi sellest ise üldse aru saada

Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kairi pole tüüpiline soolevähi riskirühma kuuluv patsient: ta on normaalkaalus, pole kunagi suitsetanud ega liigselt alkoholi tarvitanud. Ta elab maal ja liigub seega igapäevaselt õues toimetades üsna palju. Hoolimata sellest märkas ta 43-aastasena vaid mõni päev enne jõule ehmatavaid sümptomeid, mille järel diagnoositi Kairil kolmanda staadiumi soolevähk.

«Üldine enesetunne oli mul hea ja kuidagi haigena ma toona ennast tegelikult ei tundnud. Hiljem tagasi mõeldes olen aru saanud, et üks sümptomeid oli ka pärast söömist raskustunne kõhus, kuid kuna see polnud püsiv vaevus, siis ei osanud ma selles midagi halba karta,» rääkis Kairi. Siiski märkas ta enne jõule, et väljaheite värv oli muutunud väga tumedaks ning oli märgata ka verd. Samuti jäi tunne, et sool ei tühjene normaalselt. Need saatuslikud sümptomid olid naisele aga tuttavad, sest ka Kairi isa oli soolevähki põdenud.

«Läksin kohe uue aasta alguses perearsti juurde, kes lasi mulle vereproovi ja peitveretesti teha. Vereproovi näitajad olid väga halvad, samuti oli positiivne peitvere test. Sain saatekirja koloskoopia uuringule, mille tulemusena sain halvaloomulise soolevähi diagnoosi. Seejärel saadeti mind Põhja-Eesti regionaalhaiglasse dr Seire vastuvõtule. Kõik käis väga kiiresti: veebruaris oli konsiilium, kus sain teada, et haigus on jõudnud juba kolmandasse staadiumisse ning vastavalt sellele määrati ravi,» nentis Kairi, lisades, et õnneks ei olnud vähk jõudnud teistesse organitesse levida.

Kuigi Kairi isal oli samuti soolevähk, polnud Kairi haigus geneetiline

Kairil alustati kohe keemiaravi, mida ta sai kokku ligi kuus korda. Kuna naine talus keemiaravi hästi, sai ta Pärnumaalt ise haiglasse ja koju. «Ainus häiriv tunne oli käte ja jalgade pidev surin, mis kestis veel mõnda aega peale keemiaravi lõppu. Keemiaravi ajal tehti mulle ka geeniuuring, millest selgus, et kuigi mu isal oli sama haigus, ei olnud minu haigus geneetiline,» tõi Kairi välja.

Pärast keemiaravi sai Kairi vähiga võitlemiseks veel kiiritusravi, kokku 25 korda. «Septembri teises pooles oli suur lõikus, mille käigus eemaldati kasvaja ja paigaldati stoomikott, et sool saaks paraneda. Lõikus läks hästi ja juba kuuendal päeval pärast operatsiooni lubati mind koju taastuma. Novembris läksin jälle tööle. Detsembris oli mul teine operatsioon, et eemaldada stoomikott ja vaadata, kas sool hakkab uuesti tööle,» kirjeldas Kairi. Kokku aasta aega kestnud katsumused lõppesid jõuludeks, mil Kairi loeti tervenenuks ning lubati haiglast koju.

Soolevähk kulgeb sageli ilma sümptomiteta

Kairi raviarst, Põhja-Eesti regionaalhaigla üldkirurg dr Indrek Seire sõnul ei ole Kairi juhtum sugugi ainus, kus noor ja pealtnäha terve inimene soolevähki haigestub. «Soolevähi puhul ei päde kahjuks väide, et kui pole sümptomeid, siis pole ka haigust. Kui soolevähk põhjustab juba sümptome, siis ei pruugi kasvaja olla enam varases staadiumis. Sellisel juhul on haiguse ravi aga pikem, kulukam ja ka täielik paranemine ei pruugi olla nii tõenäoline,» selgitas dr Seire.

Jämesoolevähi riiklikule tasuta sõeluuringutele kutsutakse Eestis iga kahe aasta tagant 60–68-aastaseid mehi ja naisi. «Sõeluuringud on igati tänuväärsed ning aitavad kindlasti kaasa vähijuhtumite avastamisele. Samas on Eesti sõeluuringute vanuselävi haiguse varajaseks avastamiseks liiga kõrge,» ütles arst.

Dr Seire hinnangul on oluline tõsta inimeste teadlikkust sellest, et neil endal on võimalik kontrolli tulla ka varem ning nad ei pea tingimata ootama sõeluuringu kutset või sümptomite ilmnemist. «Kõige lihtsam, kättesaadavam ja kiirem võimalus jämesoolevähi kontrollimiseks on peitveretest, mida saab teha kodust lahkumata. Tegemist on sama analüüsiga, mida tehakse sõeluuringus ning see on perearsti või SYNLABi kaudu kättesaadav kõigile soovijatele.»

Soolevähi suhtes peaks kontrollima end alates 45. eluaastast

Arst soovitas peitveretesti teha kord aastas alates 45. eluaastast. Juhul, kui perekonnas on esinenud vähijuhtumeid, siis võiks kontrollidega alustada 40-aastaselt. «See vähem kui paarikümne eurone kulu aastas on kindel investeering oma tervisesse, sest varajases staadiumis avastatud soolevähk on väga hästi ravitav – täieliku tervenemise tõenäosus on koguni 95%,» tõdes dr Seire.

Ka soolevähi seljatanud Kairi soovitab kõigil end testida pigem varem kui hiljem. «Olen igati selle poolt, et sõeluuringuid tuleks alustada varem, sest olen ehtne näide sellest, kuidas salakaval haigus võib olla palju noorematel ja sa ei pruugi sellest ise üldse aru saada,» nentis naine. «Kui oleksin teadnud, et on nii lihtne võimalus soolevähi tuvastamiseks nagu seda on peitveretest, oleksin seda kindlasti teinud, kasvõi oma raha eest.»

Kairi polnud varem peitveretestist kuulnud ja see on ka põhjus, miks ta oli nõus oma lugu jagama. «Olen oma perele ja lähedastele peitveretesti olemasolust rääkinud ja neil seda teha soovitanud. Samuti soovitan seda testi teha kõigil, kes on juba 40 saanud, isegi siis, kui ennast veel haigena ei tunta,» ütles Kairi.

Loo peategelase nimi on patsiendi anonüümsuse tagamiseks muudetud.