Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Pamela Anderson tunnistas, kui pikalt depressioon teda päriselt kimbutas

Copy
Pamela Anderson
Pamela Anderson Foto: Shutterstock

«Rannavalve» ikoon Pamela Anderson (57) on avaldanud, et tema aeg rambivalguses pärast menukat sarja oli üks suur udune periood ja et ta võitles aastaid vaimse tervise probleemidega.

Näitlejanna avaldas enda vaimse tervise raskused Zürichi filmifestivalil Šveitsis, kus teda pärjati ürituse Kuldse Silma auhinnaga. Ta rääkis, et ta vaevu mäletav oma elu pärast seda, kui kuulsaks sai, eriti peale hittsarjas osalemist.

Pamela ütles Variety intervjuus: «Ma vaatan sellele tagasi ja tunnen, et läksin otse «Rannavalvest» Broadwayle. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, kõik on üks suur udune mälestus.»

«Ma olen lihtsalt õnnelik, et olen praegu siin, sest ma arvan, et mu depressioon kestis mitme aastakümne vältel.»

Pamela tegi oma Broadway debüüdi 2022. aastal, mängides kaheksa nädala jooksul Roxie Harti muusikalis «Chicago». Ta on mänginud mitmetes filmides, nagu «The Last Showgirl», «Rosebush Pruning», ja tal on roll järgmise aasta filmis «The Naked Gun».

Näitlejanna ütles, et usub, et tema 2023. aasta Netflixi dokumentaalfilm «Pamela, A Love Story» aitas tal karjääri taaselustada pärast seda, kui režissöör Gia Coppola seda nägi, vahendab Daily Star.

«Nii märkas mind Gia. Ma teadsin alati, et olen võimeline enamaks. On tore olla osa popkultuurist, kuid see on nii õnnistus kui ka needus. Inimesed armuvad sinusse tänu ühele ujumiskostüümile. See on võtnud kaua aega, aga nüüd olen siin,» ütles staar.

Pamela rääkis varem Colliderile: «Ma usun, et ajastus on kõige tähtsam. Ma arvasin, et ma ei saa kunagi võimalust midagi sellist teha.»

«Ma mõtlesin, et noh, inimesed näevad mind niimoodi. Lähen tagasi oma farmi, teen moosi ja sellega on kõik. Ma leian kuidagi teise viisi, kuidas oma elu kauniks muuta.»

«Kuid siis tulid raamat ja dokumentaalfilm välja, mida nägi ka Gia. Ta peab olema mingi meister või prohvet või midagi, aga ta oli nii imeline, et saatis mulle stsenaariumi. Kui ma seda lugesin, mõtlesin: «Oh jumal, see on see tunne. See hetk, kui loed stsenaariumi ja mõistad, et sa oled ainus, kes on selleks võimeline. Sa pead seda tegema. See on elu ja surma küsimus.» Ma tundsin seda ja mul tulevad isegi nüüd külmavärinad, kui sellele mõtlen.»

Tagasi üles