Naised, kes kahetsevad emaks saamist: Ma soovisin, et ma hoiaks käes kassi, mitte last

Rasedusjärgsest depressioonist räägivad vähesed naised. Seda häbitundest ühiskonna ees olla läbikukkunud ja ebapiisav. Foto: Shutterstock

Paljudele naistele, kes on valinud emaduse, võib see osutuda ootamatuks ja valulikuks teekonnaks. Näiteks on emasid, kes räägivad, et rasedus ei toonud kaasa oodatud õnne, vaid hoopis depressiooni ja identiteedikriisi. Selliste tunnete tundmine võib tekitada nendes emades süütunnet ja häbi. Hinnatud sotsioloog aga rõhutab, et emaduse kahetsemine ei tähenda kohe armastuse puudumist oma laste vastu. 

Tanja (37-aastane) on kahe lapse ema, kes jagab avalikult oma vastakaid emotsioone seoses lapsevanemaks olemisega. Tanja on varem väljendanud ebakindlust emaduse suhtes, kuid tundis survet ühiskonna ees saada lapsi. «Niipea, kui rasedaks jäin, mõtlesin, et ei taha rase olla,» kommenteerib ta. 

Tema teekond emaduse juurde pole olnud kerge. Pärast esimese lapse sündi koges ta sünnitusjärgset depressiooni, mis jättis talle tunde, nagu oleks ta kaotanud oma identiteedi. «Ma ei ole jõudnud punkti, kus ma tunneks, et kõik on korras,» tunnistab Tanja ja lisab, et tunneb end ebapiisavana. 

Poola ülikooli psühholoogiaprofessor on uurinud lapsevanemaid, leides, et arenenud riikides kahetseb 5–14 protsenti vanematest oma otsust lapsi saada. «Kuulen oma kolleegidelt üsna sageli, et nad ei suuda uskuda seda, et vanemad tunnistavad kahetsust laste saamisel,» märgib ta. Tänapäeval toob selliste tunnete avaldamine kaasa häbitunde, mille tõttu ei julge paljud lapsevanemad oma emotsioonidest rääkida. 

Seda tunnet kirjeldab ka sotsioloog ja raamatu «Kahetsev emadus: uurimus» autor Orna Donath, kes väidab, et emade kahetsust iseloomustatakse sageli valesti. «Emaduse kahetsemise ning kuritahtliku ja hooletusse jäetud käitumise vahel on suur erinevus,» selgitab ta. «Kahetsev lapsevanem ei tähenda vägivalla kasutamist ega ilmtingimata armastuse puudumist oma laste vastu.»

Donathi uuringus osalenud emad rõhutavad, et nende kahetsus ei ole suunatud oma lastele, vaid pigem emaduse rollile. «Ma kahetsen, et sain lapse ja emaks, kuid ma armastan lapsi, kes mul on,» ütleb 44-aastane Charlotte. «Ma soovin, et hoiaksin käes kassi, mitte last,» väljendab 31-aastane Emma (nimi muudetud). 

Vaatamata kahetsusele tunnistavad paljud emad, sealhulgas Tanja, isiklikku enesearengut, millele on tõuke andnud kaasa lapsevanemaks olemine. «Ma olen parem inimene, sest ma olen lapsevanem,» ütleb ta ja märgib, et lapsevanemaks olemine on muutnud teda kaastundlikumaks ja empaatilisemaks.

Kuna ühiskond tunnistab üha enam vanemlike kogemuste mitmekesisust, on ka emaduse kahjulikkuse ümber käiv arutelu muutnud päevakajalisemaks. Tanja ja paljude teiste emade näited tuletavad meile meelde, et armastus ja kahetsus võivad sel raskel teekonnal koos eksisteerida, mis ei peaks olema otsustajaks, kas tegemist on hea või halva emaga.