Sooneutraalne maailm: aga mis siis, kui naised ise ei taha?

Foto: SCANPIX

Laupäevane Postimees kirjutas Rootsi sooneutraalse kasvatusega lasteaiast, kus pole poisse ega tüdrukuid ning traditsioonilisi soorolle peegeldavad raamatud on keelatud. Kuid kas naised ise tahaksid tegelikult täiesti sootut ühiskonda?

«Meie jaoks on praegu prioriteediks see, et seadusesse kirjutataks sisse klausel, et lapsepuhkust peavad mees ja naine võtma täpselt ühepalju,» räägib Axel Lindersson, Rootsi sotsiaaldemokraatide üliõpilasföderatsiooni peasekretär Postimehele.

Ta lisab, et sellepärast teda ka vahel häirivad vaidlused sootu temavormi (hen) üle või teemal, kuidas täpselt lasteaedades seinakaunistusi valida, kuidas istuda ja astuda – need viivad tähelepanu soodebatis tähtsatelt asjadelt kõrvale, lõhestavad ühiskonda ja tekitavad polariseerumist.

Samas pole ka meeste-naiste ühepikkune lapsepuhkus sugugi mitte valutu teema. Praegu Rootsis kehtiv seadus lubab põhiosas abikaasadel endil otsustada, kuidas nad lapsepuhkuse aega omavahel jagavad. Praktikas on siiski nii, et suurema osa ajast võtavad välja naised, mehed vähem.

Noorsotsid tahavad lapsepuhkuse aja seaduse jõuga pooleks teha. «Ma möönan, et sellega me rikume täiskasvanud inimeste valikuvabadust ja nende õigust ise otsustada,» on Lindersson päri.

«Aga kehtiv kord vähendab omakorda pikas perspektiivis vabadusi. Kui naised on kauem lapsepuhkusel, saavad nad vähem palka ja tulevikus vähem pensioni. See rikub nende vabadust.»

Täitsa loogiline arutlus, kahjuks jätab Lindersson rääkimata, kas ehk oleks võimalik ka selline variant, et lastevanemate valikuvabadus jääks alles, aga naiste pensioni täiendatakse muudest allikatest.

Veelgi jõulisemalt on valikuvabaduse põhimõtet valmis vaidlustama Lotta Rajalin, Nicolaigardeni lasteaia juhataja. Eks ole, sooneutraalse kasvatuse aluseks on lähtekoht, et naisi rõhutakse ja soorollid eelistavad mehi. Ideaalses tulevikumaailmas oleks asjad 50:50.

Kõikides ametites, positsioonides, harjumustes, käitumistes ja valikutes 50:50. Mehi ja naisi pooleks. Sootus võiks tema arvates ulatuda kõikjale, isegi nimed – praegu on poisi- ja tüdrukunimed, aga parem oleks, kui nimi ei viitaks soole. Kokkuvõttes, sugude kadumine (vähemalt sotsiaalses mõttes).

Probleem on siin selles, et enamik inimesi, sealhulgas enamik naisigi ei taha seda. Enamik naisi identifitseerib ennast naisena, paneb tüdrukutele tüdruku- ja poistele poisinimesid, soovib ise pikemat lastepuhkust, ühesõnaga, pooldab teatud ulatuses soorolle. Võrdne võib olla ka erinev – umbes selline suhtumine.

Rajalin aga vaidlustab sellise lähenemise paralleeliga minevikust. Nimelt kui orjapidamine kadus, siis kas just paljud, aga osa orjasid oli küll selle vastu. Orjana sündinud, kasvanud ja harjunud orjaelu elama, tekitas uus olukord neis hirmu ja ebakindlust.

Sisuliselt viitab Rajalin soorolle aktsepteerivatele naistele kui omamoodi orjadele. Jah, nad on täiskasvanud ja nad just nagu valivad ja otsustavad ise, aga ainult pealtnäha, ütleb tema.