Sotsiaalmeedia soodustab klatšimist

Foto: SCANPIX

Facebooki populaarsuse üheks põhjuseks on, et see teeb keelepaksu palju ligipääsetavamaks.

Piisab vaid sisselogimisest, et sõprade ja tuttavatega vestelda, kirjutab psychologytoday.com. Veelgi enam, paljud aitavad nüüd klatšile passiivselt kaasa, sest jälgivad teiste uuendusi ja postitusi.

Ei ole just üllatav, et nende andmete tõlgendamiseks nähakse nüüd suurt vaeva. Tekstide analüüsimine (kvalitatiivse või korrastamata andmete kodeerimine ja organiseerimine) on andmeküttide viimaseks kinnismõtteks.

Digitaalne turundus püüab luua nutikaid algoritme, mis analüüsiksid klatši. Ühendriikides maksavad suurettevõtted üliõpilastele, et nood kammiksid läbi erinevaid foorumeid ja jututubasid ning annaksid teada, mida inimesed internetis nende brändi kohta räägivad. Irooniliselt makstakse neile samal ajal ka selle eest, et nad levitaksid positiivseid sõnumeid nende brändide kohta. Seega analüüsivad nad hiljem ka enda sõnumeid.

Digitaalsete vestluste dekodeerimisest on huvitatud ka tööandjad. Nimelt on nad mõistnud, et rahuloluuuringud küsitluste näol annavad vaid piiratud ülevaate töötajate nägemusest. See on ka tõsi: kui töötajad veedavad nii palju aega sotsiaalmeediaga tegeledes (ja valdavalt teevad nad seda tööajal), siis suure tõenäosusega räägivad nad sotsiaalmeedia kaudu ka oma kolleegidest ja ülemustest.

Arvestades seda, et 70 protsenti töötajatest ei ole oma tööga rahul seetõttu, et neile ei meeldi oma ülemus, on tööandjatel suur kiusatud analüüsida töötajate vestlusi, et teada saada, mida nad tunnevad. Juba ammu ei kasutata tööalast e-postkasti kompromiteerivate kirjade saatmiseks, kas see digitaalne paranoia kandub nüüd üle ka sotsiaalmeediale?

Internetiprivaatsus ja konfidentsiaalsus on ärimaastikul üha suuremaks kõneaineks. Kuid olgem ausad – saladusi on veebis raske hoida. Digitaalsed suhtlusvahendid teevad saladuste jagamise kõigile lihtsamaks kui kunagi varem.

Veebiklatšija profiil erineb suuresti traditsioonilisest klatšijast. Näiteks muudab sotsiaalmeedia ja e-post isikliku teabe jagamise tunduvalt lihtsamaks ka introvertidele, tagasihoidlikele inimestele ja neile, kes ei ole impulsiivse loomuga. Häbelikel inimestel on veebis palju kergem oma südant puistata, kui et teha seda näost-näkku.

Kuigi sotsiaalmeedia täielikku mõju kõmujuttude levikule on praegu veel liiga vara hinnata, siis kaks fakti on siiski kindlad. Esiteks on klatš alati pakkunud inimestele võimalust hoida kokkukuuluvustunnet. Nimelt on inimestele väga oluline, et teistega tekiks mingi side ja pahatahtlikud kuulujutud annavad selleks väga kiire võimaluse (seda eriti uute inimestega tutvudes). Nõnda moodustatakse teatud omavaheline grupeering ja selgub, kes jääb sellest grupist välja.

Teiseks on klatši väga oluliseks eesmärgiks kustutada uudishimu. Inimesed on uudishimulikud olendid ja vähesed teemad on nii huvitavad kui teised inimesed. Sel põhjusel ongi Facebookil nii meeletult palju kasutajaid – see annab suurepärase võimaluse teiste inimeste tundmaõppimiseks.