Kas oled kunagi tundnud, kuidas metsas jalutades pinged hajuvad ja meel rahuneb? Pole ime, sest meie side loodusega ulatub sügavale ajalukku. Loodus, kus meie esivanemad ellu jäid ja õitsesid, on jäänud alateadlikuks turvapaigaks, mis vähendab stressi ja pakub vaimset tasakaalu. Pole oluline, kas eelistad päikeselist mereäärt või sügavat metsa, mitmekesine ja elurikas keskkond on just see, mis aitab ajul lõdvestuda, toob rahu südamesse ja paneb meid tundma osana millestki suuremast.

Miks üldse on loodus miski, mis meid nii paljude hädade korral näib aitavat? Elina Kivinukk, psühholoog ja peaasi.ee koolitaja, ütleb, et üheks võimalikuks lähenemiseks on stressi vähendamise teooria, mida kirjeldas koos kaaslastega oma 1991. aasta uuringus Chalmersi tehnoloogiaülikooli professor, doktor Roger S. Urlich. Selle teooria kohaselt kutsuvad kokkupuuted looduskeskkondadega, mis olid evolutsiooniliselt heaolule ja ellujäämisele kasulikud, automaatselt esile mitmesuguseid stressi vähendavaid reaktsioone. «Tundub, justkui oleks side loodusega põlvkondade kaupa meisse istutatud ning see pakub turvatunnet,» ütleb Kivinukk. «Seejuures on vajalik eeldus, et loodusest mõeldakse kui ohutust keskkonnast.» On selge, et kui inimene tajub looduses ohte – näiteks kardab metsa või puuke või linde –, siis stressi leevendamisest me sel puhul rääkida ei saa.

Eesti Loodusmuuseumi õnnevolinik, doktor Karin Truuver kinnitab: «Paljud teadusuuringud on näidanud, et mürarikas, tehislik ja reostunud õhuga elukeskkond mõjub halvasti nii meie füüsilisele kui vaimsele tervisele. Looduslik keskkond mõjub aga inimese närvisüsteemile rahustavalt ja on paljudele meist potentsiaalse kodukohana alateadlikult meeldivam kui peamiselt kivist ja klaasist ümbrus.»

Kommentaarid
Copy