Demi Moore jäi oma 40ndates kehahäbistamise ohvriks: võib-olla on see eluetapp nüüd lihtsalt läbi

Demi Moore Foto: Shutterstock

Demi Moore (61) avas end hiljutises intervjuus, kus ta rääkis, kuidas ta sai kriitikat bikiinistseeni eest, kui ta oli 40ndates eluaastates.

Rääkides ajakirja Interview jaoks näitleja Michelle Yeoh'ga, jagas Hollywoodi staar, kuidas tema 2003. aasta filmi «Charlie inglid: täiskäigul» paljastav stseen põhjustas palju arutelu tema välimuse üle.

«Huvitav on see, et ma tundsin kriitikat rohkem just siis, kui jõudsin oma 40ndatesse. Olin osa filmist «Charlie inglid» ja selle bikiinistseen tekitas palju jutte,» ütles Moore.

«Siis tundus, et mul ei ole enam kohta, kuhu kuuluda. Ma ei tundnud end sobimatuna, aga tundsin, et ma ei olnud enam 20 või 30, kuid polnud veel ka see, mida kujutatakse kui ema,» lisas ta.

Moore hakkas kahtlema, kas Hollywood on endiselt tema õige koht. «Oli hetk, kus ma hakkasin mõtlema, kas see on tõesti see, mida peaksin edasi tegema? Võib-olla on see eluetapp nüüd lihtsalt läbi,» ütles ta.

Yeoh märkis sellele juurde: «Hollywood on selles vanuses naiste suhtes julm. Sa ei leia enam rolle ega tegelasi, kes sinuga resoneeruksid. Kas oled ema või siis juba nende silmis piisavalt vana, et mitte enam seksikas olla. Aga miks ei võiks 45-, 50- või 60-aastane naine olla seksikas?»

Moore mängis kõrvalosa filmis «Täiskäigul», kus peaosades olid Cameron Diaz, Drew Barrymore ja Lucy Liu, vahendab Huffpost.

Staar astub peagi üles filmis «The Substance», mis räägib vananevast kuulsusest, kes katsetab musta turu ravimiga, mis lubab noorust taastada. Ta selgitas mais IndieWire'ile, miks see roll teda tõeliselt kõnetas.

«Kui astume sammu tagasi ja ei vaata «The Substance'i» kui lugu näitlejast, on see film rohkem seotud sooviga saada tunnustust, olla nähtud, hinnatud ja kuuluda kuhugi. See räägib ka sellest, mida tähendab olla eiratud ja tunda, et sa pole piisav, et sinuga on midagi valesti,» selgitas ta.

Moore lisas: «Kui siia juurde arvestada vananemise aspekt – mis tegelikult peegeldab meie suutmatust kontrollida elu – siis muutub see pilguheiteks enese aktsepteerimisse ja selle puudumisse.»