Briti kõige julmema naise poeg: see tegu oli tõeline õudus ja ta nautis seda

Eunice Spry veetis vanglas oma tegude eest seitse aastat Foto: SWNS/ScanPix

Christopher Spry lapsepõlve kuulusid nälg, peksmine, alandused ja vägivald. Tema kasuema Eunice Spry on tituleeritud Suurbritannia kõige julmemaks naiseks ja mees räägib, et on üks asi, millest ta praeguseni üle pole saanud. 

Christopher Spry rääkis vapralt oma kohutavast lapsepõlvest, kuidas ta õdede-vendadega kasuema vägivalla all kannatas ja mis neid sel kohutaval ajal üldse elus hoidis. 

Christopher rääkis, et oli kolmeaastane, kui sattus koos õega Eunice'i perre. Kuna tema bioloogilised vanemad olid pahuksis narkootikumidega ning ei suutnud laste eest hoolitseda, võttis Spy lapsed enda juurde. Teda peeti kogukonnas selle eest lausa kangelaseks ja kõikide ümbritsejate suhtumine oli väga positiivne ja optimistlik. 

Gloucestershire'is Tewkesburys elavas peres aga hakkasid kiiresti asjad väga halvaks muutuma. Eunice oli süvausklik, kes väitis Christopherile ja tema õele pidevalt, et nad on pattu teinud ja karistuse välja teeninud. Spry õõvastavad distsipliinimeetodid hõlmasid lapse peaaegu uputamist jääkülma vette, pesuvedelikuga sundtoitmist, ta sundis poissi enda okset sööma ja peksis erinevate esemetega. Ta hõõrus laste nägusid liivapaberiga ja peksis nende tallaaluseid bambusest kepiga. Christopheri halvimate mälestuste hulka kuulub emalt saadud hoop pähe. Raudkangiga. Poiss oli saadud löögist meelemärkuseta ning ärgates ei teadnud, kui palju aega vahepeal möödunud on. 

Rääkides sellest, kuidas tema ja ta õde hakkama said, ütles ta: «See oli nagu sõda ja me pidime üksteist aitama ja elus hoidma. Seda kõike ajal, kui olime väikesed lapsed.» 

Ta jätkas: «Umbes kuu aja jooksul jõudsime väga lihtsast distsipliinist piinamiseni.» Christopher toob näiteks, et kasuema sundis neid ööde kaupa ärkvel olema ja ei lubanud magama jääda või siis käskis lastel tundide kaupa trepist üles ja alla kõndida. 

«Ta sundis meid surnud meest vaatama» 

Kui laste õpetajatel hakkasid peas häirekellad helisema, kolis koletisema 1996. aastal koos lastega ühte talumajja, mida hiljem hakati nimetama piinamajaks. Maja kuulus vanale mehele nimega John Drake. Eunice polnud temaga varem kunagi kohtunud, kuid haistis väärt tehingut. Ta hakkas mehega sõbrustama ja kolis lastega tema juurde, et saaks mehe eest hoolitseda. 

Johni tervis oli vilets, ta vajas hingamiseks hapnikuaparaadi tuge. Peagi suri mees ühel ööl une pealt, sest hapnikuaparaat ei töötanud. «Keegi ei teadnud, mis juhtus ja seda peeti üsna kahtlaseks,» meenutab Christopher taganejärele. 

Mis Drake'i surmale järgnes, oli õõvastav. «Me pidime ümber surnukeha käima ja seda vaatama. Emale meeldis meid hirmununa näha, see oli ilmselge. Nii et ma arvan, et ta pidi sellest mingit mõnu saama, sest miks ta muidu meil, kuueaastastel lastel, äsja surnud mehe ümber käskis käia. Ta pidi sellest midagi saama...Meid pandi teda umbes 25-ks minutiks jälgima - surnud meest vaatama. Ta võis sel hetkel isegi tehniliselt elus olla.»

Kui Spry õuduskuriteod lõpuks paljastati, mõisteti ta süüdi tema hoole all olevate laste väärkohtlemises ja mõisteti 14 aastaks vangi. 2008. aastal vähendati karistust 12 aastani. Lõpuks vabastati ta vanglast 2014. aasta juunis, kui ta oli kandnud karistusest veidi üle seitsme aasta.