2022. aastal alustas Carmen Francesch 61-aastaselt oma esimest Ironmani väljakutset. Ta reisis selleks Barcelonasse, et alustada 2,4-miilist ujumist Vahemeres, millele järgnes 112-miiline rattasõit ja lõpuks maratonijooks. «Olin nii õnnelik ja elevil, et alles pärast rattasõidu lõpetamist andsid jalad järele,» meenutab Carmen. Selle tõttu peatus naine kaheksa kilomeetrit enne finišit ning pidi võistluse lõpetama kõndides, ületades finišijoone 15 tundi pärast starti. «Ma ütlesin oma abikaasale, et ma ei tee seda enam mitte kunagi!» naerab ta.
Aasta hiljem seisis Carmen taas stardijoonel, seekord Hawaiil, et osaleda Ironmani maailmameistrivõistlustel. Hoolimata sellest, et Barcelonas oli ta pärast võistlust kaks päeva karkudel, ei suutnud ta vastu panna maailmameistrivõistlustel osalemise võimalusele. «Kui sain teada, et kvalifitseerusin, tundsin, et pean proovima,» ütles ta.
Carmen on üles kasvanud Hispaanias Banyolesi järveäärses linnas, olles noorena kirglik ujuja ning treenides alates seitsmendast eluaastast koos oma õdedega. Pärast 1993. aastal Ühendkuningriiki kolimist jätkas ta ujumist hobina, kuid alles 2015. aastal, kui ta kohtus tulevase abikaasa George'iga, tekkis tal soov võistelda. «George juba oli triatleet ja vedas minuga kihla, et ma ei suuda teda võistlusel võita,» meenutab ta naerdes. See kihlvedu sai alguseks tema triatlonikarjäärile.
Carmen, keda köidab vastupidavusaladel valu ja elevus, hakkas üha rohkem triatlonidel osalema ja seda sageli koos abikaasaga. 2019. aastal, kui naine hakkas kodust täiskohaga töötama, otsustas ta astuda järgmise sammu ja osaleda Irnomanil. «Iga kord, kui kohtasin kedagi, kes oli Ironmanil osalenud, tundus see mulle võimatu,» meenutab ta.