Naise meeleheide: avastasin, et ma pole meie kaheaastase lapse bioloogiline ema

Illustreeriv foto. Foto: Shutterstock

Naine, kes avastas, et pole oma kaheaastase lapse bioloogiline ema, jagab oma südamevalu. «Kogu mu maailm varises kokku ja ma ei oska selle valu ja pettumusega edasi elada.» 

Pärast aastatepikkust viljatusravi oli naine alla andmas, sest soovis oma abikaasaga väga last saada, kuid rasestumine ei õnnestunud. Nad uurisid surrogaadi abil lapse saamist, kuid selle teenuse hind käis neile üle jõu. Suur oli nende õnn, kui üks ülikooliaegne lähedane sõbranna oma abi pakkus – ta oli nõus paari last kandma. 

Kahel esimesel kunstliku viljastamise protseduuril sõbranna ei rasestunud, kuid kolmanda protseduuri järel andis ta üsna peagi perele rõõmusõnumi: ta ootas last. 

Naine, kes soovis oma peagi sündivale lapsele parimat võimalikku elu, töötas kogu sõbranna raseduse aja topeltkoormusega, et teenida lisaraha ja kindlustada oma pere majanduslikku tagalat. 

Kuid nüüd, kaks aastat hiljem, hakkas naine pärast üht haiglavisiiti uuesti kahtlema, kui palju aega tema abikaasa ja sõber koos veetsid. «Mu lapsel on veregrupp, mida ei ole bioloogiliselt võimalik minult kui emalt kaasata. Tema on B+, mina A+, abikaasa on O+. Hakkasin kohe muretsema, et see on viljakuskliiniku süü, nad on midagi segamini ajanud ja implanteerinud vale embrüo. Pöördusin advokaadi poole, et kliinikut kohtusse kaevata, kuid veel enne seda otsustasin teha DNA-testi. Testi tulemused näitasid, et ma ei ole ema, aga mu mees on ikkagi isa.»

Naise õnn ja senine elu purunesid kildudeks. «Järele pärides selgus, et mu mees ja sõbranna olid mõned korrad seksinud, kui ma tööl olin. Mäletan isegi selgelt, et töölt koju tulles leidsin mitu korda, et nad on kahekesi meie kodus, aga ei osanud selles midagi halba kahtlustada. Kuidas ma nüüd edasi elan?» 

Hea lugeja, mis nõu sa sellele naisele annaksid?