/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/31/16257137t1hc499.jpg)
Edina Slayter-Engelsman (53) oli kahe lapse ema, kes elas aktiivset elu – talle meeldis sageli rattaga sõita, matkata ja ujuda. Algselt Hollandist pärit naine elas üle 30 aasta Šotimaal.
Eutanaasia kasuks otsustanud naine pani kirja oma viimased sõnad: ma eksisteerin, kuid ma ei ela
Tema õudusunenägu algas 2020. aasta veebruaris, kui ta jäi voodihaigeks ja tema elu muutus täielikult. Ainuke, mida ta soovis, oli eutanaasia kaudu oma elutee lõpetada, kuid mitte enne, kui ta sai oma abikaasale ja poegadele jätta südantlõhestava sõnumi.
Neli aastat tagasi diagnoositi tal müalgiline entsefalomüeliit (ME), tuntud ka kroonilise väsimuse sündroomina (ME/CFS).
ME on pikaajaline haigus, mis takistab inimestel igapäevaseid tegevusi teha, muutes igasuguse füüsilise ja vaimse pingutuse keeruliseks. Seisund varieerub kergest raskeni ning diagnoositud inimesed kannatavad äärmise väsimuse, mõtlemisraskuste ja muude sümptomite all. Haigusele pole seni veel ravi leitud, kuigi teatud meetodid võivad mõningaid sümptomeid aidata leevendada, vahendab Unilad.
Edina kirjeldas BBC Scotlandile oma uut elu kui ämblikuvõrgus lõksus olemist: «Iga kord, kui proovid välja pääseda, muutub võrk sinu ümber lihtsalt tihedamaks ja tihedamaks.»
«See haigus on minult kõik võtnud. Tunnen end nii füüsiliselt, kognitiivselt kui ka emotsionaalselt lõksus,» ütles ta väljaandele.
«Ma eksisteerin, kuid ma ei ela. See seisund on mulle talumatuks muutunud – ma tahan oma elu lõpetada.»
Ta jätkas: «Olen välismaailmast, perest ja sõpradest isoleeritud.»
«Olen väga tundlik heli, müra ja igasuguse stimulatsiooni suhtes. Ma ei suuda kellegagi koos viibida. Ma pole suutnud raamatuid lugeda ega televiisorit vaadata – seda kõike on liiga palju.»
Edina naasis eelmisel aastal kodumaale, kus arstid järeldasid, et naise valu leevendamiseks polnud enam ravivõimalusi. Selle tõttu anti talle luba elu lõpetamiseks surmava süstiga.
Ta suri oma abikaasa, kahe poja ja pereliikmete kõrval.
«Ühest küljest olen ma loomulikult väga kurb, kuid teisest küljest tunnen suurt kergendust, et mul lubatakse väärikalt surra,» ütles ta oma viimases pöördumises.