«Olen 50ndates ja olen alles nüüd esimest korda elus armunud,» kommenteerib anonüümseks jääda sooviv naislugeja, kes soovib enda kogemust ka teistega jagada. «Kuigi see suhe algas peale tõsiseid raskusi.»
See, mis tõmbab teise inimese poole, on tugev füüsiline tõmme ning emotsionaalne ja intellektuaalne sobivus, mis ei küsi vanust. See võib juhtuda igal ajahetkel meie elus. Kuid olles 50ndates eluaastates, võib uus armumine tõstatada peas palju küsimusi ja tuua esile ebakindlust.
«Oleme mitu aastat üksteist teadnud, kuid oleme üksteist leidnud alles nüüd,» kommenteerib naisterahvas, kes soovib enda kogemust ka teistega jagada, sest ta on ehtne näide sellest, kuidas vanadest mustritest end välja murda. «Esimest korda elus panen enda suhte esikohale, mis on toonud mu ellu uue värvikihi,» ütleb ta.
Samuti on normaalne ka tunda uues armastuses hirmu ja ebakindlust, kuid selle asemel, et need tunded sind üle võimust võtaksid, tuleb nendega tegeleda.
Vanemas eas tundub armastuse otsimine olevat üha raskem ülesanne, mõnel juhul isegi lausa väljakutse. Seda selle tõttu, et inimesed on selle aja peale juba elukogenumad, oskavad ennast rohkem väärtustada ja teavad, mida nad tahavad. «Uus armastus sel hetkel on põnev, kuid tihtipeale tekib küsimus, kas see väärib pingutamist ja kas ma üldse väärin seda õnne.»
Õnne vastu võtmist võib võrrelda näiteks uue mööblieseme hankimisega. Sa leiad selle kodutoodete poest, sulle meeldib see ja sa ostad selle. Ka koju tuues pakub see sulle palju rõõmutunnet, kuid alguses tundub see siiski vanade esemete juures võõrana. Et sa sellega ära harjuksid, peab see sul kodus mõned päevad või nädalad seisma, nii et see annaks sulle lõpuks koduse tunde.