Kauakestev armastus on tohutult ilus ja seda soovivad ju kõik. Seepärast otsisin üles mõned armsad vanapaarid, kes olid nõus oma kaugesse minevikku ulatuvaid tutvumislugusid jagama, mis on tõeliselt maagilised ja südantsoendavad.
SÜDAMLIKUD LOOD ⟩ Üle 50 aasta abielus olnud Milvi ja Matti: muidu me ei oleks nii kauaks kokku jäänud
Ülle (79) räägib, et kui ta oli 21-aastane, siis ta läks suvel Lõuna-Eestisse kunstipraktikale. Ta meenutab sealset kaunist loodust, lõkkekuma, lauluhääli, öist järvevett ja hõõguvaid värve maalidel. Ühel õhtul küsis üks noormees nimega Kalju: «Tüdruk, kas sa tahad tulla paadiga sõitma?» Nii nad siis läksid, langevate tähtede keskel, ja sõitsid üle järve oma laagrikohta. «Kui ma nüüd langevaid tähti meelde tuletan, siis olen neilt alati armastust soovinud - see tähendab, et mina ise oskaksin niimoodi kõigesse suhtuda kui ka, et keegi võiks mind armastada. Sellist soovi olen ikka korranud ja see on mind aidanud,» tõdeb Tiiu. Järgmisel õhtul läksid nad kultuurimajja tantsima ja kõndisid sealt kolm kilomeetrit tagasi laagrisse ning suudlesid. «Järgmisel päeval sõitis poiss ära ning mina ei öelnud, et olen kihlatud ning pulmad, mille olin juba ühe korra edasi lükanud, toimuvad kolme nädala pärast. Kui ta septembris mu sõrmust nägi, siis ta kurvastas. Vastasin selle peale, et selle saab ära ka võtta.» Ta oli kaks kuud abielus mehega, kes tahtis seda rohkem kui tema. Ülle võttis siis endale vabaduse. «Kaljuga hakkasime uuesti suhtlema alles kahe aasta pärast. Nüüd oleme koos olnud pea 60 aastat ja ta kutsub mind siiamaani tüdrukuks.»