:format(webp)/nginx/o/2024/07/19/16233304t1h67f8.jpg)
Mees jagas kogemust, kus ta oli pikka aega hädas tema lõunasööki varastava nahaalse kolleegiga. Ta oli murest ka personalitöötajaid teavitanud, kuid sellest ei olnud kasu. Siis mõtles ta välja kavala kättemaksuplaani, mis oli küll veidi ohtlik, kuid seda magusam.
Mees, kes toitu varastavale kolleegile kätte maksis, sai foorumis oma vingerpussist rääkides tublisti kiita. Ta tunnistab, et tegu polnud kõige õigema ja täiskasvanulikuma lahendusega, kuid kolleeg sai korraliku õppetunni.
Kui mehe arst rutiinse tervisekontrolli käigus probleemist oma arstile rääkis, tuli tohtril kaval mõte. Ta küsis mehelt nagu muuseas ega ta kõhukinnisuse vastu tõhusat ravimit ei vaja. Hädalisele kirjutatigi välja tugev suu kaudu manustatav lahtisti.
Mees lisas lahtistavat pastat oma lõunatoidukarpi ja asetas kontori külmikusse nagu igal varasemal hommikul. Kui märkas toidu kadumist, läks ta personaliosakonda ja kaebas, et tema toit ja ravimid on ära varastatud.
«Varastatud ravimid, mis mõttes?» Personalitöötajad palusid selgitust mis ravimitest käib jutt ja pärast kuulamist muutusid nad kahvatuks. «Jah, mul on olnud mõningaid seedeprobleeme ja mu arst kirjutas välja võimsa lahtisti, soovitusega segada see mu lõunasöögi sisse. Seda ma tegingi,» rääkis mees.
Kuna retseptiravimite varastamine on kuritegu, pandi see suure kella külge ning sekkus isegi politsei. Mees, kes tema toidu varastas ja selle tõttu kõhulahtisuse sai süüdistas teda omakorda mürgitamise katses. Küll sai temalt siis täie õigusega küsida: «Mis ajast minu toit sinu omaks sai, et sa seda sõid?»
Hea lugeja, kas mures mees käitus eetiliselt või oleks pidanud muul moel lahenduse leidma? Mida sellise arsti käitumisest arvata?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)