Heausklik ema sai Facebookist teada õõvastava tõe oma tütre isa kohta

Naine
Copy
Illustreeriv foto
Illustreeriv foto Foto: Shutterstock

Vanessa, kes sai oma tütre spermadoonori abiga, sai ühel päeval juhuslikult teada õõvastava tõe. Miski polnud enam nii, kui seni näis. 

Oma loo räägib hollandlanna Vanessa, kes sattus sarmika petturi küüsi. Äsja linastunud Netflixi dokumentaalfilm «Men with 1000 Kids» räägib spermadoonorist Jonathan Meijerist, kellel arvatakse olevat kuni 1000 last. Mees kinnitas sadadele naistele, et annetab oma spermat vaid maksimaalselt viie lapse sünniks. 

Vanessa, kes soovis juba aastaid emaks saada, pihtis, et hoolimata lapsesaamise soovist, ei ei leidnud ta endale aastate jooksul sobivat elukaaslast ja partnerid. Kui ta kohtus Meijeriga, süttis temas lootusekiir. «Ma soovisin, et mu laps teaks oma isast ning seetõttu ei soovinud ma anonüümset spermadoonorit. Hollandi seaduste kohaselt saab laps oma doonorisa kohta teavet alles siis, kui saab 16-aastaseks, kuid Vanessa tahtis, et mees osaleks kasvõi lapse sünnipäevadelgi. Panin kuulutuse vastavale veebisaidile ning jäin kirju ootama,» kirjeldab ta loo algust. 

Naine sai kümneid kirju, kuid teda tõmbas vaid üks profiil - kurikuulsa sari-spermadoonori oma. «Ta kasutas varjunime, kuid selgitas, et see on tema isikliku elu kaitseks ja see tundus mulle selgituse järel täiesti normaalse otsusena.» 

Vahetult pärast tütre sündi 2015. aastal lõi Vanessa tee lapsevanemaks saamiseni õhku Facebookis avastus: Jonathan Jacob Meijer oli seeria spermadoonor ja tema tütrel oli vähemalt 100 poolõde-venda.

Teadaolevalt on Meijer vähemalt 500 lapse isa, kuid tõenäoliselt on see number veel palju suurem. 

42-aastane muusik ja YouTuber Jonathan Jacob väidab ise, et dokumentaalfilm kujutab teda ebaõiglaselt, väites, et ta pole teinud absoluutselt mitte midagi valesti. Ta kritiseeris dokumentaalfilmi pealkirja, öeldes, et see peaks olema hoopis «Spermadoonor, kes aitas rasestuda 550 perel». Ta süüdistab filmitegijaid tahtlikus pettuses ja eksitavas teabes.

Tagasi üles