«Elukas! Elukas! Elukas! Elukas!» Mis siin toimub, verbaalne vägivald? Vastupidi – publik avaldab valjuhäälselt oma poolehoidu äsja laval viimased akordid tõmmanud pöörasele punkroki pundile Elukas.
Inimesed ei taha mürgli lõpetamisest kuuldagi ja Eluka solist Karl tundub ise olevat samavõrra hoos. Tuleb lisalugu «Nälg». Karl Kärpuk põrkab nagu metsik loom ja seda on sütitav kuulda-näha. «Elukas, mis elukas! Inimesel ei saagi sellist energiat olla!» Nii hõikab üks esireas rokkiv vaimustuses fännitar teisele.
Lakad lendavad ja rahvas hullub. Raske roki seltskonna hulgas valitseb tavaliselt tugevama soo ülekaal. Meestele tundub selline toores energia ja vägivaldsena tunduv, aga tegelikult väga sõbralik väljaelamne, mida lava ees ennastunustavalt tehakse, kohe eriti hästi sobivat. Metal-tšikke muidugi leidub, aga mitte just ülemäära palju.Täna tundub aga, et viimane kui üks neist on selle lava ette kokku tulnud.
Püüame bändi kinni sekund peale lavalt maha tulekut. Mis tunne on nii hullu kütet anda? Kuidas see käib? Vaata videot – saad kätte kõige vahetumad emotsioonid ja korraliku energialaksu ka!
Simo: Jou mees, kõva keika, aitäh!
Karl Kärpuk, Eluka solist: Aitäh sulle ka!
Simo: Kas saad eksklusiivselt meile ühe fraasi laulda, mis on su lemmik?
Karl: Kui ka otsa saand on ramm, siis iga samm on kindlalt järgmine.
Säde: Mis tunne on lavalt maha tulla peale nii võimast sõud?
Karl: Tead, väga hea tunne on. Alati on siuke kerge pingelangus, tuju on väga hea. Ühtki korda ei ole nuttes lava pealt maha tulnud!