Paarisuhtekoolitaja: kerge on öelda, et me kasvasime lahku

Nõustamisel õpivad paarid taas omavahel ilma teineteist süüdistamata rääkima. Foto: SCANPIX

PREP-paarisuhtekoolitaja, pere-ja raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta rääkis, et sageli ei soovi üks partneritest koos nõustamisele minna, kuid individuaalnõustamine võib tingida selle, et partnerid arenevad eri suunas ning hiljem on lihtne end lahkukasvamisega õigustada.
 

Kaia Kapsta selgitas kommentaariks Denveri ülikooli professori Howard Markmani uuringule, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas individuaalteraapia on sama tõhus kui paariteraapia, et paariteraapia on suhte hoidmiseks väga oluline, sest kui partnerid tegelevad oma probleemidega individuaalselt, võivad nad kasvada lahku.

Kapsta tõdes, et inimesed ei tea, mida nõustamisprotsess endast kujutab, ja seetõttu on neil väga palju eelarvamusi ja hirme. «See on nagu mingi tume ala, mis tekitab hirme ja vastupanu,» nentis ta. «Meil valitseb suuresti arusaam, et nõustamine on nõrkadele, kes muidu ei tule oma asjadega toime. Seda tuuakse palju ettekäändeks.»

Perenõustaja on märganud, et sageli kardavad just mehed, et neid sunnitakse muutuma kellekski teiseks. Tegelikkuses püüab aga nõustaja aidata partneritel leida suhtes tasakaalu, mis on läinud fookusest välja - kui üks osapool näeb vaeva kahe inimese eest ja teine osapool osaleb perifeerselt ning on passiivselt agressiivne.

«Need on sellised väga rasked peremustrid, mis paraku puudutavad paljusid Eesti peresid täna,» rääkis Kapsta. «Et naine nii-öelda vastutab kahe eest ja mees on perifeerne isa perekonnas.»

Nõustaja selgitusel tõlgendab aga see osapool, kes kogu aeg kahe eest vastutab, olukorda nõnda, et kui midagi läheb valesti, siis on alati just tema kõiges süüdi ning seetõttu kaob tal ka lõpuks huvi selles suhtes osaleda. «Dünaamika on kahe osapoole vaheline ja seda tuleb aidata kõigepealt vaadelda,» selgitas Kapsta. «Me peaksime aitama nõustamisruumis maha võtta vastastikused süüdistused, kes on süüdi. Sageli hakkab tekkima mõlemapoolne arusaam, et kõik oleks korras, kui tema oleks teistsugune.»

Nõustaja rääkis, et paarisuhtekoolitusel õpivad inimesed tegelikult omavahel rääkima ning üles ehitama balansseeritud suhtedünaamikat. Näiteks tuleb Kapsta sõnul süsteemses pereteraapias vaadata kogu süsteemi laiemalt, et inimesed mõistaksid, miks nad on jõudnud sellisesse punkti. «See ei ole juhus, vaid see on mingite asjaolude loomulik protsess, miks me oleme täna üldse selle koha peal, kus me oleme,» selgitas ta.

Nõustamisel tuleb Kapsta sõnul selgeks teha, kuidas toimisid suhtes olevate inimeste vanemad, et teada, mida nad nii-öelda pärandusena kaasa on saanud. «Probleem on selles osas, et kui me ei oska vaadelda, mida me pärandame põlvest-põlve, siis see kulmineerub ja järeltulevatel põlvedel on järjest keerulisem toime tulla kogu selle taagaga, mida neile pärandatakse.»

Pereprobleemide korral on hea, kui mõlemad kaasavad end teraapiasse

«Paarisuhtes kohtuvad mõlemad osapooled oma seljakotiga ja kui me räägime sellest, kuidas sellega tegeleda, et peres saavad asjad korda, siis me ei saa otseselt välja lõigata ainult ühte osapoolt ja sellega tegelema hakata. «Eneseareng on oluline ja individuaalteraapias käimine tuleb igale ühele kasuks, kuid teemasid, mis puudutavad paarisuhet, on hea käsitleda koos pereteraapias või -nõustamises,» rääkis Kapsta.

Ta meenutas, et on doktor Howard Markmaniga nendel teemadel rääkinud ja professor selgitas siis, et see ei ole kasulik, kui peres ja paarisuhtes on probleeme, aga algusest peale hakatakse tegelema enesearenguliste protsessidega, sest siis kasvatakse lahku.

«See ei tähenda tegelikult seda, et keegi oleks halb või ei kõlbaks või ei vääriks enam partnerit, aga kui mina tegelen kogu aeg väljapoole kodu oma asjadega, siis ma ei näe enam seda väärtust, mis mul kodus tegelikult on,» selgitas nõustaja.

Ta tõi välja, et isiklike arenguprotsessidega tegelemise alla kuuluvad isikliku terapeudi juures või teraapiagrupis käimine või näiteks tööalane nõustamine, kus saab ka isiklikke asju arutada. «Väga sageli jõuavad meil koolitustele ka paarid, kus keegi osapooltest (teinekord ka mees) tegeleb väga intensiivselt oma asjadega, aga see paar ei saa omavahel kokku. Nad liiguvad järjest enam eraldi ja nüüd on see väga hea vabandus öelda - aga me kasvasimegi lahku,» rääkis Kapsta.

Nõustaja lisas, et nad ei ütle muidugi, et kokku peaks jääma siis, kui suhtes on vägivalda, või kui ühel või teisel moel on ohustatud kas siis partneri või laste turvalisus. «Aga see on liiga kerge ütlus, et me kasvasime lahku,» nentis ta. «See tähendab tegelikult seda, et mul ei olnud huvi olla selles paarisuhtes, ma ei otsi sealt enam seda, mis see võiks mulle pakkuda, ma ei viitsi enam tegeleda sellega, mis on raske.»

Intiimsed teemad hirmutavad

Lähisuhetes peab aga nõustaja sõnul varem või hiljem kohtuma väga intiimsete teemadega ja partnerid saavad ka läbi selle lähisuhte teatud mõttes peegelduse iseendale ning see ei ole mugav.

Ta tõi näiteks, et palju lihtsam on teinekord sekretäriga autos rääkida oma asjadest, sest on selline tunne, et ta ju mõistab, ning raske on seista reaalsest vastamisi nende pingetega, mis on tekkinud sellest, et suhtesse on astutud koos oma päritolu ja oma perega. «Kaitsed on tegelikult oma kõige lähedasematega palju rohkem maas ja see võib tekitada ka haavatavuse tunde,» tõdes Kapsta. «Ja siis inimesel ongi lihtsam ära põgeneda.»

Nõustaja selgitas, et pereteraapias vaadataksegi seda terviksüsteemi ja tegeletakse ka ühe või teisega vajadusel eraldi, sest see tuleb protsessi käigule väga kasuks. Kapsta sõnul on inimesel kergem mõista oma valikuid, kui ta saab aru, milliseid valikuid tegid tema vanemad või kui ta ei näinudki seda, kuidas on üldse võimalik aktiivselt pereelus osaleda.

Ta selgitas, et kui kõik on hästi, siis probleeme ei ole. Kui aga tekivad pinged, siis hakkab inimene käituma nii-öelda programmiliselt ja ta ei vali ise enam oma käitumist ning teeb nii, nagu talle on sisse kodeeritud. «Aga neid asju on võimalik teadlikult muuta ja see on väljakutse,» nentis Kapsta. «Aga see on võimalik.»

«Ma ise usun seda, et tänane aeg heidabki meile inimestena tohutult suure väljakutse, et otsida endas inimeseks olemise kvaliteeti ja seda ka paarisuhtes, sest me ammu enam ei ela koos valdavalt selle pärast, et katus oleks pea kohal ja kõht täis,» rääkis Kapsta. «Me küsime ikkagi endalt rohkem, mida see kooselu mulle pakub. Me räägime ka andestamisest, pühendumisest, sest ilma investeerimiseta ei tule ju tegelikult mitte midagi meie ellu.»

Nõustaja selgitas, et paarisuhtes peabki pingutama. «Kui soovitakse midagi head, siis peab alati pingutama ja suhtes on samamoodi. Töö juures me küll teame, et kui me tahame midagi saavutada, siis on vaja pühenduda, see on nii elementaarne,» tõi ta näiteks. «Ei pühendu, on ukse taga järgmine.»