Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/20/883242t1he8f8.jpg)
Iga kord, kui lahkun kohtumiselt mõne oma kirjastajaga, olen kergelt nördinud. Just nii. Ja mitte pelgalt seetõttu, et mu romaanide müüginumbrid on oodatust väiksemad - tõelist tuska tekitab hoopis nende äraleierdatud põhjendus: «João, sinu kirjatükid on liialt maskuliinsed… Ja see on probleem… Järgmine kord, kui sule haarad, mõtle sellele, et raamatute parimad lugejad on naised!».
Ma luiskaksin teile, kui väidaksin, et tahan jonnakalt vaid oma rida ajada. Oh ei. Töö käigus selgub nii mõndagi. Ma õpin iga päev midagi uut ning mu kaastööd Postimehe naisteveebile on heaks tasakaaluks minu macho-mehe kirjatungile.
Te ei või isegi ette kujutada, milliseks loominguliseks õppetunniks on mulle viimasel ajal olnud Paulo Coelho mõtteterad. Tunnistan, et see mees on tõeline kirjanduslik šamaan. Mõned näited:
• «Ning, kui sa midagi väga soovid, aitab sind terve Universum selle saavutamisel»;
• «Unistuse täitumise võimalikkus on see, mis teeb elu nauditavaks»;
• «Armastatud ollakse sellepärast, et ollakse armastatud. Armastus ei otsi põhjust».
«Eneseabi», «spirituaalne» ning «inspiratsioon» on vaimustavad märksõnad. Palju paremad kui «sodiaak» või «tselluliit», nagu ka paljud teised sõnad, mida kasutavad häkkerid oma veebisisu otsingumootorites esile tõstmiseks. Olgu, ma võiksin ju ka oma kirjutistes selle tee valida, kuid kahtlen, et võiksin seda stiilipuhtalt teha.
Vaatamata tema vaieldamatule talendile (ma usun, et tegemist on geeniusega), ei ole ma kunagi ühtki Paolo Coelho teost lõplikult läbi lugeda suutnud.
Postmodernses ajas paistab olevat mulle siiski lootusekiir. Tundub, et mu kirjastajad on uuest trendist lausa pimestatud: siinkohal pean silmas erootilist kirjandust. Jah, naistele suunatud erootilistest romaanidest on saamas tõeline nišš.
Kuidas nii? Revolutsiooni tegevad tahvelarvutid ning e-raamatud võivad pakkuda üsna delikaatseid elamusi. Naised ei pea enam raamatukauplustesse sisenema ning räpase sisuga rämpskirjandust küsima.
Keegi ei pea enam teada saama, mida nad loevad. Pealkiri pole ka suurelt kõigile näha. Lugemise vahepeal võivad naised veebikogukondades raamatu kuumimate paragrahvide üle arutleda.
Ja mis olulisim: pärast esimese tasuta peatüki lugemist — või piisab lihtsalt pealkirjast —, paneb naisi impulss — või erutus — veebis e-raamatu ostma.
Ja nagu Briti ajaleht Daily Mail on kirjutanud: «Erootiliste romaanide müügitulemused on kasvanud 30 protsenti (...). Mahlakate jutustuste allalaadimine on populaarsust kogumas eriti naiste seas, sest tehingu anonüümsus säästab neid piinlikkustundest, mis tavaliselt poes siivutu raamatu ostmisega kaasneb.»
Siin ka ülim tõendus sellele, et erinevalt meestest on naiste puhul sõnadel palju suurem võime neid pöördesse ajada. Pelgalt sõnadel. Tooretel sõnadel. Õrritavatel sõnadel. Erutavatel sõnadel. Või fantaasiatel.
Naiste kujutlusvõimel piire pole. Just seetõttu vajavad nad selle sütitamiseks palju vähem pornot kui mehed. Palju vähem ajakirju, filme ning terasest tikk-kontsi. Seksinukke. Kätesse soonivaid käeraudu. Pikki kunstküüsi puudutamas silikoonrindu.
Otse vastupidi: naised eelistavad minimalismi. Olla pigem osavõtmatud vaatlejad, kes jätaksid kogu selle butafooria, olles samas šokeeritud, kui linade vahel juhtub pisemgi fopaa.
Mõni käibefraas? «Juba kujutluspilt mehest valgetes spordisokkides armatsemas ajab mind iiveldama.» Jah, naistel on detailidele kullisilmad. Väikesed nüansid suurtes kogustes loevad...
Kuid see oli vaid minu ettekujutus asjadest. Vääritimõistmine ehk. Unustage valged sokid, naised võivad olla tõeliselt substantsiaalsed. Uljad. Pärast tosinkonna erootilise jutukese lugemist sain jälile mustrile, mis paljastab naiste sügavaima olemuse. Midagi järgnevat…
Ta oli tiirane ning ma märkasin madu ta pükste vasakus taskus punnitamas. Ning — mu armas Jumal! — need kibelevad käed....Ta kiskus mu riietest paljaks ning suudles mind meeletult, samal ajal end toore ihaga rahuldades.
Kui häbitunne ning ühiskondlik surve lakkavad olemast, võib nii mõndagi juhtuda. Tundub, et salaja loetud must-valgelt kirja pandud sõnad võivad imesid korda saata. Kirjastajad, psühholoogid ning tutti quanti kinnitavad nagu ühest suust, et erootiline kirjandus aitab abielusid koos hoida ning paneb paarikesed jälle seksuaalelu elama.
Ma tean, tean küll... Olen hakkama saanud järjekordse macho-mehe kirjatükiga. Aga kui tahvelarvutid massidesse levivad ning e-raamatud popiks muutuvad, üllatan ma oma kirjastajaid varem, kui nad oodatagi oskavad.
Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis», «Minu väga ilus eksiil Eestis» ja «Eesti ilu välimääraja».
Tõlkinud Age Viira