«Murdepunkt oli siis, kui olin järjekordselt vanglas. Minu karistuseks pidi olema kuskil seitse aastat. Ma ei mäletanud, kes ma olen. Ma ei mäletanud oma nime. Ma ei mäletanud elementaarseid asju. Kui vanglas toodi süüa, siis minu mõistus ei võtnud seda, et ma pean lusikaga toitu võtma ja selle suhu panema. Ma ei teadnud, kuidas tualetis käia. Mind eraldati täiesti teistest ja ma olingi elav laip, kes oli pikali maas ning ei saanud enam millestki aru. Põhimõtteliselt olingi surnud.»

Endine vang ja sõltlane Merike Klemets on teinud läbi suure elumuutuse ning on tänaseks väikese tütre ema. Naine jagas oma lugu avameelselt teisipäeval toimunud emadepäeva konverentsil «Murtud süda». Klements otsustas olla äärmiselt avameelne, lootuses, et tema lugu võib kellegi elu paremuse suunas muuta.

«Kui see tuleb kellelegi kasuks, siis ma loomulikult räägin sellest,» kinnitas naine. «Ma alustaks ikkagi põhjusest, miks ma sellesse olukorda sattusin. Noored on täna täpselt samamoodi ohus. Esimene asi, mida ma välja tooks, on madal enesehinnang. Ma ei teadnud, kes ma olen, mis on minu väärtus. Teine põhjus oli kindlasti see, et ma sattusin väga valesse seltskonda.»

Kommentaarid
Copy